Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand - Jumala Isa kirkuseks.
Suurel Reedel küsis Pilaatus juutidelt: „Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda nimetatakse Messiaks?” Juudid ootasid Messiat. Ja kui Messias tuli, siis ometi ei tundnud nad teda ära. Suurel Reedel oli rahva ees inimene, kes oli vaevatud ja piinatud. Ta ei jätnud kuningliku Messia muljet. Ja rahvas ütles: „Vii ära, löö risti!” Ülestõusmispäeva hommikul tabas paljusid üllatus – see, kes surma mõisteti, ei olnudki hauas. Jeesus ilmus oma jüngritele ja kinnitas neid – nüüd oli surmgi võidetud. Kogu meelevald nii taevas kui maa peal oli antud Jeesuse kätte. Jüngrid said täis julgust, rõõmu ja rahu – Jeesus on üles tõusnud ja elab! Kristus on Issand ja kuningas! Täna veel on igaühe ees küsimus: mida teha Jeesusega? Ta seisab ikka veel paljude ees kannatava Jumala sulasena, kes meie koormad võttis enese peale. Kes teda sellisena vastu võtavad ja Issandaks tunnistavad, need kogevad ülestõusnud Issanda elumuutvat väge. Tuleb päev, mil Jeesus tuleb tagasi aus ja väes kuningana. Kui see sünnib, siis ei ole enam kellelegi muud võimalust, kui kummarduda Issanda ette ja tunnistada Teda suurimaks kõigist. Tehkem seda juba praegu, et sel päeval, mil kuningate Kuningas kõigile avalikuks saab, võiksime rõõmuga Teda tervitada!
