Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellele Jumal on tunnistuse andnud vägevate tegude ja märkide ja tunnustähtedega, mis Jumal tema läbi teie keskel tegi, nõnda kui te isegi teate, tema enda, kui ta oli Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud. Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest, seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses. Taavet ütleb tema kohta: „Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu ihugi võib hingata lootuses, sest sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha kõdunemist. Sa oled mulle andnud teada elu tee, sa täidad mind rõõmuga oma palge ees.”
Peetrus pidas nelipühapäeval kokku tulnud Iisraeli rahvale jutluse Jeesusest Kristusest. Ta rääkis sellest, mis just oli sündinud: kuidas Jeesus oli küll ristil hukatud, kuid kolmandal päeval üles tõusnud. Jeesuse ülestõusmine oli ainulaadne. Piiblis on ka teisi kirjeldusi, kui inimene äratatakse surnust üles. Kõik need inimesed said lihtsalt maise elu pikenduse. Ühel päeval saabus ikkagi surm. Kuid Jeesuse ülestõusmine oli teistsugune. Ta tõusis üles surma võitjana. Tee igavesse ellu läks läbi surma. Peetrus ütles juutidele, et sama teed saab minna igaüks, kes Jeesuse Issandaks tunnistab. Siis surm enam ei valitse inimese üle, vaid nii nagu Jeesus läks surmast ellu, nii ka Tema omad pärivad igavese elu Jumala juures. See on elu tee, mis läheb küll läbi raskuste ja võitluste, kuid mille siht on taevases rõõmus koos Jeesusega.
