Taaveti laul. Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast. Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind. Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis. Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.
Psalm 34 algab sõnadega: „Ma tänan Issandat igal ajal, alati on tema kiitus minu suus.” Selle laulu kirjutas Taavet oma elu keerulisel ajal. Kuid olenemata olukordadest oma elus oli Taavet otsustanud alati tänada Jumalat. Ka Psalm 23 on oma sisult tänu Jumala headuse ja hoolitsuse eest. Siingi kirjeldab Taavet ka elu keerulisi olukordi. Olenemata sellest, kuidas Taavetil endal parasjagu elus läks, oli ta otsustanud tänada Jumalat kindlas veendumuses, et lõpuks kannab Jumal igal juhul tema eest hoolt. Kõigil meil on omad eluraskused. Kõigil on kitsad hetked, on teadmatust ja ebakindlust tuleviku suhtes. Sarnaselt Taavetiga võime meiegi julgelt oma elu usaldada Jumala helduse ja armu hoolde ja tänada Teda. Tema headus ja heldus järgivad meidki kogu maise elu kuni igavikuni välja.
