Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal. Sa annad neile, ja nad korjavad kokku; sina avad oma käe, ja nende kõhud saavad täis head. Sa peidad oma palge, ja nad ehmuvad; sa võtad ära nende hingeõhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu. Sa läkitad välja oma vaimu, ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo. Kestku Issanda au igavesti! Issand rõõmustagu oma tegudest, tema, kes vaatab ilmamaad, nõnda et see vabiseb, kes puudutab mägesid, ja need suitsevad. Ma tahan laulda Issandale oma eluaja ja mängida oma Jumalale, niikaua kui ma olen elus. Olgu mu mõlgutus armas tema meelest; mina rõõmutsen Issandas.
Psalmist kõneleb sellest, et kõik hea tuleb Jumalalt. Jumal varustab kõiki ja tagab, et see maailm püsib. Kui Jumal sellest maailmast ära pöörduks või sellega enam ei tegeleks – siis kaoks kogu loodu. Jah, alguses lõi Jumal taeva ja maa – ja need püsivad siiani vaid tänu Looja hoidmisele ja kandmisele. Jumal ei ole sellest maailmast eemale läinud ega seda unustanud. Jumal on andnud ka inimestele teada, kuidas elada maa peal Temale meelepäraselt. Psalmi autor igatseb, et tema eluviis teeks Jumalale rõõmu. Kes vastavalt Looja seadustele elab, kogebki rõõmu ja rahu, sest tema suhe Jumalaga on korras. Olgu siis meiegi mõtted ja teod armsad Issanda meelest!
