Aga kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud, avas ta oma suu ja õpetas neid: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.
Inimesed otsivad õnne. Sageli on õnn aga justkui tabamatu. Kui arvad, et oled saavutanud õnne, siis avastad, et ikka on midagi veel puudus, et õnn saaks olla täiuslik. Jeesus ei rääkinud õnnest. Jeesus ütles, et õndsad on need, kellel praegu on raske, sest tuleb aeg, mil kõik nende igatsused kuhjaga täidetakse. Elu siin maa peal ei pruugi olla lihtne ja kerge. Kuid need, kes igatsevad Jumala järele ja püüavad elada Tema tahte kohaselt, võivad siiski olla rõõmsad. Sest nende lootus ei ole seotud lihtsalt maise õnnega, vaid taevase õndsusega. Koos Jumalaga käies ja Jeesust järgides pärime taevariigi, kus valitseb rõõm ja rahu ning kõik on tõepoolest täiuslik.
