Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Tema aga pöördus ja ütles Peetrusele: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.” Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda. Tõesti, ma ütlen teile, on mõned siin seisjatest, kes näevad Inimese Poega tulevat oma Kuningriigiga, veel enne kui nad maitsevad surma.”
Tänases Piiblitekstis on Jeesuse sõnad, mis ütlevad meile, et iga inimese kõige suurem väärtus on tema hing. Inimene peab püüdma elada nii, et ta oma hingele ei teeks mingil juhul kahju. Kui hing saab kahju, siis pole millegi muu võitmisel mõtet. Jeesus rääkis sellest, et Ta peab minema vastu kannatustele. Peetruse arvates polnud see küll õige tee – mis kasu võiks tuua kannatused, eriti kui need on ülekohtused? Ja kui need lõpevad veel surmaga – siis oli Peetruse arvates ilmselt kõik kaotatud. Jeesus aga ütles, et kõik on kaotatud siis, kui inimene armastab iseennast rohkem kui Jumalat. Kui keegi peakski Jumala tahet täites kannatama või ka surema, siis on ta ometi võitja. Jumal äratab ka surmast üles. Jumal annab ustavaile igavese elu taevases kuningriigis – see on tõeline võit.
