Jeesuse Kristuse [Jumala Poja] evangeeliumi algus. Nõnda nagu on kirjutatud prohvet Jesaja raamatus: „Vaata, ma saadan sinu palge eele oma käskjala, kes valmistab su teed. Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!”, nii sündis, et Ristija Johannes oli kõrbes ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks. Ja tema juurde läks kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma linna rahvas ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões. Ja Johannese riided olid kaamelikarvadest ja ta niuete ümber oli nahkvöö ning ta sõi rohutirtse ja metsmett. Ja ta kuulutas: „Pärast mind tuleb minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ma ei kõlba kummardudes lahti päästma. Mina ristin teid veega, aga tema ristib teid Püha Vaimuga.”
Kui me kasutame täna väljendit „Ma olen kui hüüdja hääl kõrbes”, siis me viitame sellele, et keegi ei soovi meie öeldut kuulda võtta. Me võime ju küll midagi kuulutada, aga neid, kes seda päriselt kuulda ja vastu võtta tahaks, on kas väga vähe või mitte ühtegi. Ristija Johannesel kuulajatest puudust ei olnud. Paljud tulid tema sõnumi tõttu kõrbesse, kus Johannes oma kuulutustööd tegi. Kuid Johannes ei kuulutanud iseennast, vaid viitas Jeesusele, kes tuli pärast teda. Ka Jeesusel oli palju kuulajaid. Paljud olid hämmastunud Jeesuse sõnadest ja tegudest. Nii oli seal, kus Jeesus liikus, ikka palju rahvast koos. Siiski – neid, kes Jeesuse kuulutust tõesti vastu võtta soovisid, oli palju vähem. Iisraeli rahvas ootas Messiat ning paljud lootsid, et ehk Jeesus ongi see Jumala läkitatud tõotatud vabastaja. Jeesuse tunnistus iseenda kohta oli aga rahva juhtide jaoks vastuvõetamatu. Ilmselt olid paljude ootused Messia suhtes sellised, et Jeesus neile ootustele ikkagi ei vastanud. Nii ei võtnud Iisraeli rahvas siiski vastu Tema kuulutust. Aga kõik, kes Jeesusesse uskusid ja Tema vastu võtsid, said Jumala lasteks.
