Tulge, hõisakem Issandale, hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole! Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega! Sest Issand on suur Jumal ja suur kuningas üle kõigi jumalate. Tema käes on maa sügavused ja tema päralt on mägede tipud. Tema oma on meri, sest tema on selle teinud, ja tema käed on valmistanud kuiva maa. Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette! Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all. Täna, kui te kuulete ta häält, ärge tehke kõvaks oma südant nõnda nagu Meribas, nõnda nagu Massa päeval kõrbes. „Seal teie esiisad kiusasid mind, panid mind proovile, ehk küll said näha mu tööd.
Psalmist kutsub üles kiitma Issandat, kes on päästekalju. Sõna „päästekalju” toob silma ette tormise mere, kust pääsemiseks on vajalik jõuda kindlale alusele, mis tormis järgi ei anna. Selliseks kindlaks aluseks elutormides peab psalmist Jumalat. Selle laulu autorit pole nimetatud, kuid kui mõelda paljude Psalmide kogu laulude autorile Taavetile, siis tema elukogemus oli just selline: korduvalt sattus ta raskustesse, ta hüüdis Jumala poole abi järele ja Jumal päästis ta keerulistest olukordadest. Kahjuks Iisraeli rahvas ei käitunud selliselt alati, kui raskused tulid. Lisaks Massas ja Meribas toimunule oli korduvalt olukordi, kus Iisael Jumalale toetumise asemel nurises Jumala vastu. Pslamist kinnitab, et Jumala omadena võime alati hüüda Jumala poole – ja eriti siis, kui vajame abi. Jumal on meie päästekalju, Teda võime tänada alati.
