Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.
Rooma kirja lugedes mõistis Luther Jumala armu suurust. Inimest ei mõisteta õigeks tegudest, Jumal mõistab õigeks Kristuse pärast oma armust. Milline võrratu lootus! Jumal annab kõik meie patud andeks! Kui aga oleme kõik andeks saanud, siis peaksime edasi elama nii, nagu andeksandja soovib. On loomulik ja normaalne, et meie edasine käitumine muutub. Ei saa olla nii, et ka peale sellist armu kogemust jätkame oma elu samamoodi nagu enne. Kui meie elu ja teod muutuvad, siis me näitame, et hindame Jumala armu. Meie elu peale pattude andestuse kogemist näitab, kas meie meeleparandus on olnud ehtne. Kuigi me ei ei soovi enam pattu teha, teame omadest kogemustest, et aeg-ajalt me ikkagi eksime ja langeme. Siis võime taas tulla Jumala armu aujärje ette je leida taas andestust. Jumal ei süüdista meid. Jeesus ise palub meie eest ja Tema Püha Vaim juhib meid, et võiksime elata Issandale. Tänu olgu Jumalale!
