Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane. Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt.”
Rooma kirjas väljendab apostel Paulus kindlat veendumust, et mitte miski ei suuda Jumala lapsi lahutada Tema armastusest, mis on ilmsiks saanud Jeesuses Kristuses. See kindel veendumus ei toetu Pauluse oma tugevusele, vaid sellele, mida Jumal on teinud. Kui Jumal on meie poolt, siis ei saa miski meid hukata. Jeesus ütleb, et hea karjasena on Ta valmis jätma ka oma elu lammaste eest. Ta on valmis tegema meie heaks kõik võimaliku. Nagu hea karjane hoiab ja kaitseb Ta meid alati. Ta tunneb ja teab, millised me oleme – ja Tema suudab meid juhtida õigel teel. Kui meil on rasked ajad, siis hea karjane kannab meid ka neist aegadest läbi. Tema ei päästa ennast, vaid on valmis meie koormad võtma enese peale. Mida rohkem suudame usaldada Teda, seda enam veendume Tema ustavuses. Hoidkem meie hea karjase ligi!
