Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes. Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest. Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde! Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.
Tänane evangeeliumi tekst on Jeesuse ülempreesterlikust palvest. Issand palus oma jüngrite eest, enne kui tuli kõige raskem aeg – Jeesusel oli ees Kolgata tee. See palve kõneleb raskustest, mis on ees ootamas. Aga see kõneleb ka rõõmust, mis täidab jüngrite südameid igal ajal. Kuna Jeesuse jüngrid ei ole maailmast – nad ei ela ega käitu nii, nagu selles maailmas on tavaks – siis on jüngreid ees ootamas katsumuste ajad. Kuid siiski tuleb jüngreil selles maailmas elada. Sealsamas ülemises toas jüngreile kõneldes ütleb Jeesus ka: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.” Kui Jeesus saadab jüngreid kuulutama, ütleb Ta: ma läkitan teid kui lambaid huntide keskele. Ja siiski pole meil vaja midagi karta, sest Jeesus on meiega. Tema kannab meid läbi ja viib meid ka eesmärgile. Tema annab meile rõõmu ja julguse igas olukorras. Tema ise on oma Püha Vaimu läbi meiega kuni ajastu lõpuni.
