Alake kiituslaulu, lööge trummi, pange hüüdma kannel ja naabel! Puhuge pasunat noorel kuul, täiskuu ajal, meie pidupäeval! Sest see on määrus Iisraelis ja kohustus Jaakobi Jumala jaoks. Selle ta seadis tunnistuseks Joosepi sekka, kui ta läks välja Egiptusemaa vastu. Seal ma kuulsin keelt, mida ma ei tundnud. „Mina vabastasin tema õla koorma alt, tema käed pääsesid korvide kandmisest. Kui kitsas käes oli, hüüdsid sa, ja ma päästsin sinu; ma vastasin sulle kõuepilvest, proovisin sind Meriba vee ääres.” Sela. „Kuule, mu rahvas, ma hoiatan sind! Iisrael, kui sa ometi kuulaksid mind! Ärgu olgu su seas võõrast jumalat ja ära kummarda võõramaa jumala ette! Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõin sind Egiptusemaalt; tee lahti oma suu, siis täidan ta!
Selles Aasafi laulus kutsutakse üles ülistama Jumalat. Pidupäeval ollakse rõõmsad, lauldakse ja mängitakse pillidel Jumala kiituseks. Aasaf kinnitab, et see on lausa seadus – seda peab tegema. Aga on ka põhjust, sest Jumal on oma rahva vabastanud raskest orjatööst ja viinud vabadusse. Teekond Kaananimaale ei olnud küll samuti ilma raskusteta, kuid kui rahvas hüüdis Jumala poole, siis Tema aitas ja päästis. Meenutades kõike seda, mida Jumal tegi minevikus, manitseb Aasaf ka tulevikus ikka lootma Jumalale ja tänama Teda. Teised jumalad ei päästa, sest nad ei ole elavad jumalad. On vaid üks Jumal, kes aitab ja päästab ja kes kingib oma lastele kõike eluks vajalikku rikkalikult. Kiitke vaid Teda!
