Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil. Kes Issanda kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes. Veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad kuulutama, et Issand on siiras, et minu kaljus ei ole ülekohut.
Nii mõneski väljaütlemises peegeldub elu ebaõiglus. Nii öeldakse, et suured sulid tõllas, väiksed võllas. Jumala Sõna kõneleb aga väga selget keelt sellest, et ülekohtused ei päri Jumala riiki. Piibel kutsub meid üles mitte kadestama õelaid, isegi kui neil tundub väga hästi minevat. Tänases psalmis on ka sõnad: „Kui õelad lokkavad nagu rohi ja kõik ülekohtutegijad õitsevad, siis on see neile hävituseks igavesti.” Jah, võib olla aegu, mil ülekohtutegijail läheb kõik korda ja nad elavad muretult ja hästi. Kuid Jumala kohtu ees ei jää nad püsima ja õelate osaks on lõpuks hukatus. Kes on aga käinud pika tee koos Jumalaga, see võib tagasi vaadates öelda, et isegi rasked ja kannatusterohked ajad on Jumal kasutanud ära õnnistuseks. Jumal on ustav ja kannab oma lapsi läbi kõikide aegade. Ja kui tuleb aeg see maailm maha jätta, pärivad Jumala lapsed igavese õndsuse taevas Jumala riigis. Jumal on hea ja õiglane – seda võime kuulutada igal ajal!
