Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda. Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.
Kui taim hakkab seemnest kasvama, on ta alguses üpris väike ja õrnake. Kui see taim on puu, võib see kasvada aga väga suureks ja võimsaks. Samuti on kõigi linnu- ja loomalastega – uut elu ähvardab ikka palju ohte. Kui inimene sünnib Jumala Vaimu läbi uuesti, siis algab uus elu – elu Kristuses ja Kristusega. See on uus loodu, kuid seegi peab kasvama. Kuigi vana on möödunud ja uus on juba tekkinud, peab see uus aja möödudes ikka rohkem ilmsiks saama. Selle käigus on ikka võitlemist vanaga, mis püüab uut elu lämmatada. Hoides kinni Kristuse armastusest, saame Temalt jõudu kasvada uues elus üha rohkem Tema sarnaseks.
