Sind, Issand, ma ülistan, sest sa oled mind toonud välja hädast ega ole lasknud mu vaenlasi rõõmutseda minu pärast. Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks. Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda. Laulge kiitust Issandale, teie, tema vagad, ja ülistage tema püha mälestust! Sest tema viha kestab silmapilgu, aga ta lahkus kogu eluaja; õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine. Aga ma mõtlesin heas põlves olles: Mina ei kõigu iialgi! Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu. Issand, sinu poole ma hüüdsin ja oma Issandat ma anusin: „Mis kasu on mu verest, kui ma lähen hauda? Kas põrm hakkab sind tänama? Kas ta kuulutab sinu ustavust? Kuule, Issand, ja ole mulle armuline; ole, Issand, minu aitaja!” Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks, et mu hing laulaks sulle kiitust ega vaikiks. Issand, mu Jumal, ma tahan sind tänada igavesti!
On kaunis, kuidas Taavet juba Vana Testamendi päevil tänab Jumalat Tema imelise abi eest. Jumal on see, kes ka surmast päästab! Jumal on see, keda me tahame tänada igavesti! Tänases evangeeliumitekstis Markuse 5ndas peatükis on lugu Jairuse tütre ülesäratamisest. Kui kõik ümberringi kinnitavad Jairusele, et enam pole midagi teha, sest armas tütreke on surnud, siis Jeesus kinnitab Jairust: „Usu ainult!” Jeesus on kuulnud Jairuse ahastavat appikutset ja Tema saab ning tahab aidata. Ei ole vahet, mis on juhtunud, isegi surm ei ole Jeesuse jaoks midagi pöördumatut. Taavet tunnistab: „Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks.” Hüüdkem alati julgesti Jumala poole – ka siis, kui meile endale võib tunduda, et niikuinii on kõik läbi. Tema muudab meie kurvad hetked rõõmupäevadeks ja tõstab meid taas üles. Tema on meie aitaja ja Teda täname alati!
