Siis nurisesid juudid Jeesuse üle, et ta ütles: „Mina olen taevast alla tulnud leib.” Ja nad laususid: „Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me tunneme? Kuidas ta siis nüüd ütleb, et ta on alla tulnud taevast?” Jeesus vastas neile: „Ärge nurisege endamisi! Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval. Prohvetites on kirjutatud: Siis on nad kõik Jumalalt õppinud. Igaüks, kes Isa on kuulnud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde. Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes on Jumala juurest; see on näinud Isa. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu. Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid. See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.”
Kui Jeesus rääkis sellest, et Tema ise ongi taevast alla tulnud elav leib ja ainult see tõeline leib annab igavese elu – siis paljud ütlesid, et see kõne on liig, seda ei saa uskuda ega vastu võtta. Kord öises vestluses Nikodeemosega ütles Jeesus talle: „Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?" (Jh 3:12) Jeesus räägib oma kuulajaile asjadest, mis on taevased ja igavese väärtusega. Kui Jeesus ütles, et see tõeline eluleib on Tema liha, siis tähendas see, et Ta annab end surma inimkonna patu eest. Ja kes seda leiba sööb – see on see, kes usub, et Jumala Poeg Jeesus Kristus on viinud meie patud oma ihus ristile ja võtnud meie karistuse enese kanda. Usu läbi saab inimene õigeks mõistetud Jumala ees ning ei hukku. Jumal kutsub kõiki. Jeesus kutsus ka juute – kuid nad ise ei võtnud vastu Jeesuse kutset vaid nurisesid Tema sõnade üle. Aga igaüks, kes Temasse usub, pärib igavese elu.
