Aga kui teie silmis on halb teenida Issandat, siis valige endile täna, keda te tahate teenida: kas neid jumalaid, keda teie vanemad teenisid teisel pool jõge, või emorlaste jumalaid, kelle maal te elate? Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat!” Siis vastas rahvas ja ütles: „Jäägu see meist kaugele, et me jätame maha Issanda ja teenime teisi jumalaid! Sest Issand on meie Jumal, tema on see, kes meid ja meie vanemad tõi välja Egiptusemaalt orjusekojast, kes meie silma ees tegi neid suuri tunnustähti ja kes meid hoidis kogu sellel teel, mida me käisime, ja kõigi rahvaste seas, kelle keskelt me läbi läksime.
Joosua kõneles Iisraeli rahvale teekonnast koos Jumalaga ja sellest, et see teekond võib ikka jätkuda, kui vaid rahvas ise jätkuvalt usaldab ja teenib Jumalat. Joosua tuletas meelde kõike seda, mis sel teekonnal oli juhtunud ja kinnitas, et Jumal tahab jätkuvalt Iisraeli hoida ja kanda. Kuid seejuures oli oluline, et Iisrael ise ei pöörduks teisi jumalaid teenima – kuigi surve selleks võis aeg-ajalt isegi päris tugev olla. Olenemata ajast ja olukorrast – Iisraeli ülesanne oli jääda ustavaks Jumalale. See oli ka nende ainus tõeline tuleviku tagatis, sest Jumal tõotas hoida neid sellel maal, mille Ta oli neile andnud. Jumal annab ikka igaühele valiku, aga need valikud on alati seotud tingimustega. Kui inimene otsustab teha valiku, mida Jumal soovitab, siis Jumal hoiab ja kannab. Joosua soovitas valida Jumala teenimise. Meiegi võime täna valida Jumala tee – anda oma elu Jumala juhtida. Koos Temaga viib meie tee tavariiki.
