Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja. Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: „Oh Issand, päästa mu hing!” Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja. Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind. Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud! Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest. Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
Me tahame oma eluteed ise määrata. Tahame elada nii, et muresid ja raskusi ei oleks ja et kõik, mis me ette võtame, läheks alati hästi korda. Üks populaarne laul algab sõnadega, et „Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja.” Just seda me soovimegi – olla ise oma õnne sepad. Psalmist aga kurdab, et ta on sattunud suurtesse raskustesse, lausa surmaohtu. Vaevalt psalmistki seda ise soovis. Aga kõigi nende raskuste keskel on psalmistil üks hea lootus – Jumal toob ta raskustest välja. Võib öelda, et psalmist pole ise oma õnne sepp, vaid tema loodab Jumalale, kes kuuleb ta appihüüdmist ja aitab teda. On meiegi elus olukordi, mis meile ei meeldi ja mida me ise pole soovinud. Ja meiegi võime siis hüüda Jumala poole, kes kuuleb oma laste palveid ja päästab. Jumalale toetudes võime loota, et meie elutee on õnnistatud ja võime rõõmustada sellest heast, mida Tema meile annab.
