Ja Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes astusid Jeesuse juurde ja ütlesid talle: „Õpetaja, me tahame, et sa meile teeksid, mida me iganes palume.” Jeesus küsis: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?” Nemad ütlesid talle: „Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!” Jeesus ütles neile: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?” Nemad ütlesid talle: „Võime küll!” Jeesus aga ütles neile: „Küllap te joote karikast, millest mina joon, ja teid ristitakse ristimisega, millega mind ristitakse, kuid istumist mu paremal või pahemal käel ei ole minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud.” Ja kui need kümme sellest kuulsid, said nad pahaseks Jaakobuse ja Johannese peale. Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles neile: „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”
Jaakobus ja Johannes olid juba üle kolme aasta käinud koos Jeesusega. Nad olid näinud palju imelisi tegusid. Nagu kõik Jeesuse jüngrid, nii olid ka Jaakobus ja Johannes veendunud, et Jeesus on Messias – Jumala läkitatud vabastaja. Nad olid ühed Jeesuse lähedasemad jüngrid, sest neid oli ikka kaasa võetud ka sinna, kuhu paljusid teisi ei võetud. Teel Jeruusalemma poole on jüngritel ilmselt ootus, et nüüd Jeruusalemma jõudes võtab Jeesus lõpuks üle Iisraeli valitsemise Rooma võimudelt ja ilmutab ka ülempreestreile oma Jumalikku meelevalda. Ja siis saab Jeesus kogu Iisraeli juhiks. Ning Jaakobus ja Johannes soovivad siis olla Jeesuse tähtsaimad ministrid. Jeesus räägib vastuseks sellest, et Jumal riigis ei käi asjad tähtsuse järjekorras. Selles mõttes VIP'e ei ole, nagu inimesed on harjunud kedagi tähtsamaks ja olulisemaks pidama. Jumala riigis on oluline olla valmis teenima selle osaga, mille Jumal kellelegi on andnud. Nagu apostel Peetrus on kirjutanud: „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud”. Olgu see siis and olla ülevaataja, õpetaja, prohvet või abistaja – kõik on vajalikud Jumala riigis. Ja mis puudutab tasu või positsiooni – siis seegi on Jumala käes. Kui jüngreil tekkis küsimus, mis tasu nad saavad selle eest, et nad on kõik jätnud ja Jeesuse järele läinud, siis Jeesus vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on maha jätnud maja või vennad või õed või ema või isa või lapsed või põllud minu pärast ja evangeeliumi pärast ega saaks vastu nüüd, selsamal ajal sajavõrra maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde tagakiusamise kestelgi, ning tuleval ajastul igavest elu.” Niisiis pole vaja muretseda ka tasu pärast, sest tasu on rikkalik ja igavene.
