Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees. Ta ei läinud sinna selleks, et ohverdada ennast mitu korda, nõnda nagu ülempreester igal aastal läheb võõra verega kõige pühamasse paika, kuna muidu oleks ta pidanud kannatama mitu korda maailma rajamisest peale. Kuid nüüd on ta üheks korraks aegade lõpul ilmunud, et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu. Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus, nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.
Heebrea kirja üheksandas peatükis võrdleb autor Vana Testamendi aegset ohvrite toomist Kristuse ohvriga. Vana Seaduse ajal tuli oma eksimused seaduse vastu lepitada. Kui keegi oli teinud midagi, mida ei tohtinud teha, siis tuli lepituseks tuua ohvriloom, panna oma käsi looma pea peale ja ohvriloom tappa. Jumala Sõna ütleb, et patu palk on surm. Siiski ei pidanud surema inimene ise, vaid kui ohver oli toodud, võis inimene saada taas lepitatud Jumalaga. Iisraeli usuelu tähtsaim sündmus oli suur lepituspäev. Korda aastas läks ülempreester templi kõige pühamasse paika, olles enne viinud ohvriverega läbi lepitustalituse kogu rahva pattude eest. Aga kõik need ohvrid ei olnud siiski piisavad, et inimesed võiks täiesti vabaks saada. Heebrea kirja autor kinnitab, et Vana Seaduse aegne ohvriteenistus oli vaid ettevalmistus tõeliseks ohvriks, mille Jumal ise tõi oma Poja Jeesuse Kristuse läbi. Jeesus loovutas iseend inimeste patu eest. Ohvriks polnud enam lihtsalt loomade veri, vaid Jumala Poja enese veri. Tema andis oma elu meie eest. Jeesus ei läinud peale ohvrisuma maisesse templisse, vaid taevasse Jumala ette. Seda ohvrit pole enam vaja korrata. Jumala Poja veri kui täiuslik ohver on piisav kõigi inimeste pattudest puhastamiseks. Need, kes on Kristuse verega lunastatud, ootavad Tema taastulemist. Kui Issand tuleb, siis saab ka Tema rahvas minna rõõmuga tavasse Jumala juurde.
