„Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest. Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest. Mina ja Isa oleme üks.”
Vahel me ütleme – Oled sina alles lammas! – ja peame sellega silmas, et teine inimene on kas taipamatu või muidu natuke rumalavõitu. Lammas on karjaloom. Ja kui perenaine tuleb ja omi lambaid hüüab, tulevad nad kiiresti perenaise juurde – nad teavad, et nende eest kantakse hoolt ja on lootust saada midagi head. Võõra inimese korral jäävad nad aga umbusklikult eemale, sest pole üldse kindel, millised on võõra kavatsused. Küllap teatud uudishimu on igal loomal, nii pööratakse ka võõrale ikka tähelepanu. Kuid oma perenaise häält lambad teavad ja usaldavad ning kui see võõras tuleb koos perenaisega, tulevad ka lambad julgesti ligi. Ka Jeesus julgustab oma järelkäijaid – Tema kannab hoolt, et Tema omad ei hukku iialgi. Jumal on end ilmutanud kõige täiuslikumalt oma Poja kaudu. Tänu Jeesusele teame, et Jumal on meid armastanud sedavõrd, on olnud valmis meie eest ka surema. Seepärast võime Teda täielikult usaldada ja kõiges Teda järgida. Meie võime täna Jeesuse häält tundma õppida Jumala sõna kaudu. Tasub lugeda Piiblit ja seda lausa sügavuti uurida – niimoodi õpime üha rohkem tundma Tema häält. Palves saame kõnelda Issandaga, tänada Teda ja anda Talle üle ka oma mured. Ka palve läbi õpime tundma Jeesuse häält. Püha Vaim annab ikka meie südames märku, kui kaldume õigelt rajalt kõrvale. Usun, et iga Jumala laps on seda kogenud. Kui paneme tähele Tema häält ja teeme selle järgi – siis on Jeesuse tõotus meile, et me ei hukku iialgi. Jumal ise hoiab meid ja keegi ei saa meid Temast lahutada.
