Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste. Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu. Kaua te kipute ühe mehe kallale ja lõhute kõik teda, nagu oleks ta väljavajunud sein või mahavarisenud müür? Nemad vaid peavad nõu, kuidas teda maha paisata tema kõrgusest; valest on neil hea meel. Oma suuga nad õnnistavad, aga oma südames nad neavad. Sela. Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan! Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu. Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas. Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks! Sela.
Taavet koges oma elu jooksul palju rahutust. Küll oli ta tagaaetav ja pidi enda aastaid varjama, et teda ei tapetaks. Nii mõnelgi korral patustas ta raskesti ja pidi vastu võtma ka patu karistuse. Kui Taavetile aga selgeks sai, millega ta oli hakkama saanud Jumala vastu eksides, siis kahetses ta sügavalt ja anus, et Jumal annaks andeks ja kingiks talle jälle südamerahu. Ja muidugi oli Taavet suur sõjamees – just Taavet oli see kuningas, kella ajal Iisrael sõdis palju ja võitis oma vaenlased. Sageli loeme, et Taavet küsis enne lahingut nõu Jumalalt – kuidas sõdida, mida teha, et võiksime võita? Taavet oli küll osav sõjamees ja väejuht, kuid ta ei pannud oma lootust iseendale, vaid otsis abi ja päästet Jumalalt. Tänases laulus kinnitab Taavet meilegi, et tõesti, vaid Jumala juures saab inimese süda olla tõeliselt rahul. Vaid Jumala abiga võib inimene julgesti elada, kartmata tulevasi päevi. Jumal hoiab meid siin maa peal ja kingib kord tõelise rahu üleval taevas Jumala juures, kus mure, häda ja patt meid enam ei vaeva. Sela.
