Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks, kelle teenriks ma olen saanud Jumala korralduse järgi, mis mu kätte on antud teie heaks, et teile täielikult kuulutada Jumala sõna, seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest, nüüd on aga avaldatud tema pühadele, kellele Jumal tahtis teada anda, mis on selle saladuse kirkuse rikkus kõigi rahvaste seas; see on - Kristus teie sees, kirkuse lootus. Meie kuulutame teda, manitsedes iga inimest ja õpetades iga inimest kogu tarkuses, et seada iga inimest Jumala ette täiuslikuna Kristuses.
Inimesed püüdlevad ikka paremuse poole. On neid, kelle jaoks piisab, kui asjad on üpris hästi. On aga ka neid, kes igatsevad, et kõik oleks täiesti laitmatu. Siiski on enamasti ikka nii, et kõik lausa täiuslikuks ei saa. Nagu me sageli ütleme: alati saab paremini. Täiuslikkus on ideaal, mille poole püüeldakse, kuid mida siiski ei saavutata. Apostel Pauluse kuulutuse eesmärk oli, et iga inimene võiks jõuda täiuslikuna Jumala ette. Ta oli valmis ka kannatama selle nimel, et kuulutada Kristust ja teenida kogudust – Kristuse ihu. Kannatama pidi kogu algne Kristuse kogudus, sest nii juudid kui paganad kiusasid taga neid, kes Kristust järgisid. Oma misjonireisidel Paulus julgustas kogudusi, siiski selgitades, et tee Jumala riiki lähebki läbi viletsuse. Heebrea kirja autor kirjutas: „Sest Jumalale, kelle päralt on kõik ja kelle läbi on kõik, oli kohane, et ta teeks kannatuste kaudu täiuslikuks nende pääste Rajaja, selle, kes viib kirkusse palju lapsi.” Kristlase, Jeesuse järgija ideaal on Kristus ise. Me püüame saada üha rohkem Tema sarnaseks. Kui meil on siin maisel teekonnal Jumala riiki raskusi ja kannatusi, siis meenutagem, et ka Kristus ise pidi kannatama. Just kannatuse kaudu läks teekond täiuslikkusesse. Kui meiegi püüame jääda ka kannatuses ustavaks Kristusele, siis Tema läbi võime kord seista tõesti täiuslikuna Jumala ees.
