Tulge, hõisakem Issandale, hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole! Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega! Sest Issand on suur Jumal ja suur kuningas üle kõigi jumalate. Tema käes on maa sügavused ja tema päralt on mägede tipud. Tema oma on meri, sest tema on selle teinud, ja tema käed on valmistanud kuiva maa. Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette! Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all. Täna, kui te kuulete ta häält, ärge tehke kõvaks oma südant nõnda nagu Meribas, nõnda nagu Massa päeval kõrbes. „Seal teie esiisad kiusasid mind, panid mind proovile, ehk küll said näha mu tööd.”
Psalmist tuletab meelde kõrberännul juhtunut, kus Iisraeli rahvas hakkas nurisema Jumala vastu. Nad olid mitmeid kordi näinud, kuidas Jumal suudab neid päästa ka sellistest olukordadest, mis neile endile tundusid väljapääsmatud. Kuid Jumalal oli ikka tee edasi. Tema juhtis nad läbi suurest veest, Tema varustas neid ka kõrbes kõige vajalikuga. Kui Iisraeli oli jõudnud peale kõrbeteekonda tõotatud maa piirile ja maakuulajad olid tulnud tagasi selle maa erakordsete viljadega, ei suutnud nad ikkagi usaldada, et Jumala abiga suudavad nad maa vallutada. Vaid kaks maakuulajat kahetestkümnest julgustasid Jumalale toetudes edasi minema. Kristlased on Jumala rahvas. Jumal juhib oma kogudust, kannab oma lapsi igas olukorras. Muidugi on igaühel meist ka täna oma raskused. Kuid Jumal teab meie olukorda ja Tema suudab alati aidata. Me võime ikka tänada Teda ja loota Tema abile. Kui Tema näitab teed, võime julgesti edasi minna.
