Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!” Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel. Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab. See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära. Sest sinu viha tõttu me lõpeme ja su vihaleegist me ehmume. Sa paned meie pahateod enese ette, meie salapatud oma palge valguse ette. Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all, meie aastad lõpevad nagu ohe. Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära. Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta? Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame! Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale! Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja! Rõõmusta meid nii palju päevi, kui sa meid vaevasid, nii palju aastaid, kui me nägime õnnetust! Saagu nähtavaks su töö su sulastele ja nende lastele su auhiilgus! Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!
On inimesi, kes oskavad elada. Nad saavutavad maa peal kõik oma eesmärgid, elavad hästi ja rikkalt. Nad on valmistunud igaks elujuhtumiks. Neil on sellised varud, et nad ei karda sedagi, kui neid mõni häda tabab. Kas see ikka on oskus elada? Mooses oma palves soovib, et Jumal õpetaks meid õigesti elama. Elu siin maa peal lõpeb igal juhul surmaga ja igaühel tuleb astuda Jumala palge ette. Seal selgub igaühe jaoks see, mida siin maa peal elades oleks pidanud päriselt silmas pidama. Arvestada tuleb sellega, mis on Jumalale meelepärane. Kuigi Jumalal pole midagi rikkuse vastu, siiski on Piiblis sageli etteheiteid rikastele, sest nad ei arvesta abivajajatega enda ümber. On sedagi, et isiklik heaolu ja rikkus on saavutatud ebaõiglaselt teiste arvelt. Ja lõpuks isegi see, kes end kõigega varustada suudab, peab tunnistama, et selle saavutamine on paras vaev. Mooses kutsub meid üles toetuma Jumalale, otsima Tema ligiolu ja heldust. Elades Jumala tahte kohaselt, kogeme rõõmu ja rahu, mis ei sõltu maisest varast. Ja kui tulebki aeg maisest elust lahkuda ja igavikku astuda, võime kohtumisele Jumalaga rõõmsalt vastu minna.
