Halleluuja! Kiitke, Issanda sulased, kiitke Issanda nime! Issanda nimi olgu tänatud nüüd ja igavesti! Päikesetõusust loojakuni olgu kiidetud Issanda nimi! Issand on kõrge üle kõigi rahvaste, tema auhiilgus on üle taevaste. Kes on nagu Issand, meie Jumal, kes kõrgel istub, kes alandub vaatama, mis taevas ja maa peal on, kes tõstab põrmust üles vaevase ja tuhaasemelt viletsa, pannes tema istuma õilsate kõrvale, oma rahva õilsate kõrvale.
Kuidas alustame ja lõpetame oma päeva? Psalmisti sõnade kohaselt tuleb seda teha Issandat kiites – päiksesetõusust loojakuni olgu kiidetud Issanda nimi. Kahtlemata peab laulik siin silmas ka seda, et kogu maa peaks kiitma Issandat, sest „päikesetõusust loojakuni” on ikka tähendanud ka ruumilist mõõdet. Jumal on hea, Tema paneb tähele ja kannab hoolt ka nende eest, kes ühiskonnas on kõrvale jäetud. Muidugi oleks õige, kui tõesti kogu maal kõik kiidaks Issandat ning oleks hoolivad ja toetavad üksteise suhtes. Kahjuks on Jumal pidanud ikka ja jälle oma rahvale meelde tuletama, et nad ei ole elanud nii, nagu see oleks õige ja Jumalale meelepärane. Kuid alati on võimalus meelt parandada ja teha õigeid armastuse tegusid. Olgem Jumala rahvana meie need, kes kiidavad ikka Issandat ja armastavad ligimest nagu iseennast.
