Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Psalm 51:3-19

Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees. Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis, et sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises. Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on ema mu saanud. Vaata, sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad sa mulle tarkust teada. Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-liikmed, mis sina oled puruks löönud! Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod! Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind! Ma tahan üleastujaile õpetada sinu teid, et patused sinu poole pöörduksid. Kisu mind välja veresüüst, oh Jumal, mu pääste Jumal! Siis mu keel laulab rõõmsasti sinu õiglusest. Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks sinu kiidetavust! Sest tapaohvrid ei meeldi sulle, muidu ma annaksin neid; põletusohvrist ei ole sul head meelt. Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.

Kui sageli inimesed eksivad? Meile on tuttav väljend „Eksimine on inimlik”. See väljend pärineb juba antiikajast, sageli arvatakse autoriks olevat Seneca. Piibel kinnitab seda, apostel Jaakobus kirjutas, et „Me kõik eksime paljus”. Inimesed on ekslikud. Isegi kui nad seda ei soovi, ikka juhtub, et tehakse vigu. Kui see on juhtunud, siis tuleb tegelda vigade parandusega. Esimeseks sammuks selles suunas on vea tunnistamine. Aga kui sageli võib inimene teha pattu? Meie tänases psalmis on Taaveti sõnad, et ta patt on alati ta ees – Taavet on väga teadlik sellest, kui tohutult ekslik ta on. Psalmis 40:13 kirjutas Taavet, et tal on süütegusid rohkem kui juuksekarvu peas, et ülevaadet neist kõigist polegi… Taavetil oli nii kogemata tehtud vigu kui ka patte, mis olid kavatsetud ja mida ta esialgu lausa varjas. Kuid siiski jõudis Taavet alati enda süüteo tunnistamiseni ja kahetses sügavalt. Ka Psalm 51 on patukahetseja palve, kes ei õigusta oma tegusid, vaid otsib Jumala armu. Kui loeme Taaveti tänupsalme, siis ilmselt Taavet ka leidis armu Jumala ees. Taavet oli Jumalale meelepärane – mitmel korral loeme, et Jumal hoiab oma rahvast „oma sulase Taaveti pärast”. Kes otsib Jumalat ja palub Tema armu, see seda ka leiab. Peetrus küsis kord Jeesuselt: „Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” Jeesus vastas küll numbriga seitsekümmend seitse, kuid ilmselt ei pea Ta silmas lõplikku numbrit. Jeesuse mõte on, et andeks tuleb anda alati. Teistele andestamine on nii oluline, et on meile kirja pandud ka Jeesuse õpetatud palves tingimusena, et me ise võiksime Jumalalt andeks saada. Kui apostlid kirjutavad andestamisest, siis tuuakse esile, et andestus peaks olema sama kõikehaarav, nagu Jumal on meile andestanud Kristuses. Jumal on meile andestuses ja armastuses eeskujuks - Tema on meid enne armastanud ja meile kõik andestanud. Kui keegi tuleb murtud südamega ja meeleparanduses Jumala ette, siis Jumal võtab ta vastu, annab andeks patud, puhastab südame ja kingib taas osaduse ja rõõmu.

Psalm 90:3-17

Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!” Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel. Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab. See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära. Sest sinu viha tõttu me lõpeme ja su vihaleegist me ehmume. Sa paned meie pahateod enese ette, meie salapatud oma palge valguse ette. Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all, meie aastad lõpevad nagu ohe. Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära. Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta? Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame! Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale! Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja! Rõõmusta meid nii palju päevi, kui sa meid vaevasid, nii palju aastaid, kui me nägime õnnetust! Saagu nähtavaks su töö su sulastele ja nende lastele su auhiilgus! Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!

On inimesi, kes oskavad elada. Nad saavutavad maa peal kõik oma eesmärgid, elavad hästi ja rikkalt. Nad on valmistunud igaks elujuhtumiks. Neil on sellised varud, et nad ei karda sedagi, kui neid mõni häda tabab. Kas see ikka on oskus elada? Mooses oma palves soovib, et Jumal õpetaks meid õigesti elama. Elu siin maa peal lõpeb igal juhul surmaga ja igaühel tuleb astuda Jumala palge ette. Seal selgub igaühe jaoks see, mida siin maa peal elades oleks pidanud päriselt silmas pidama. Arvestada tuleb sellega, mis on Jumalale meelepärane. Kuigi Jumalal pole midagi rikkuse vastu, siiski on Piiblis sageli etteheiteid rikastele, sest nad ei arvesta abivajajatega enda ümber. On sedagi, et isiklik heaolu ja rikkus on saavutatud ebaõiglaselt teiste arvelt. Ja lõpuks isegi see, kes end kõigega varustada suudab, peab tunnistama, et selle saavutamine on paras vaev. Mooses kutsub meid üles toetuma Jumalale, otsima Tema ligiolu ja heldust. Elades Jumala tahte kohaselt, kogeme rõõmu ja rahu, mis ei sõltu maisest varast. Ja kui tulebki aeg maisest elust lahkuda ja igavikku astuda, võime kohtumisele Jumalaga rõõmsalt vastu minna.