Kärdla Baptistikoguduse koduleht

1. Moosese 8:13-22

Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud. Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv. Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles: „Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised koos sinuga! Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui loomad, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!” Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised koos temaga. Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa. Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid. Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames: „Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud. Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.”

Sügis on käes. Põllumehed on suurema osa saagist juba kokku pannud, aga palju on veel ka kokku panna. Oleme tänulikud, et Jumala on tõesti ustav – see maa on siiani püsinud ja igal aastal oleme oleme võinud nii külvata kui lõigata. Jumal on ustav ka siis, kui inimesed ei ole ustavad. Noa päevil oli inimkond läinud kurjuse teed. Kurjus oli kasvanud sedavõrd suureks, et niimoodi ei saanud enam edasi kesta. Jumal kaotas inimkonna maa pealt, vaid Noa oli elanud vaga südamega Jumala ees ja päästeti koos oma perega. Kui veeuputus oli läbi ja Noa võis laevast välja minna ning taas maa peal elada, tõi ta Jumalale tänuohvri. Tänulik süda rõõmustab Jumalat. Apostel Paulus kirjutas tessalooniklastele: "Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!" (1Ts 5:16-18) Noa tänuohvrid rõõmustasid sedavõrd, et Jumal andis tõotuse – enam ei saa veeuputus kogu maad hävitavaks kaoseks. See tõotus on kindel ja kehtib tänagi. Ka tänases maailmas on tunda, et inimkond üha enam eemaldub Jumalast. Kurjus ja jumalatus tõstavad taas pead. Jumal on ustav – külv ja lõikus kestavad, maad ei ole tabanud üleilmne katastroof. Kuid Jumala Sõna on selge ka selles osas, et kurjus ja jumalatus ei jää karistuseta. Kuid täna on veel armuaeg – igaüks võib pöörduda Jumala poole ja saada päästetud. Ükskord see ajastu siiski lõpeb ja see maailm hävib. Jumala lapsed võivad aga rõõmuga vastu minna uuele ja paremale ajastule.

Psalm 116:1-9

Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja. Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: „Oh Issand, päästa mu hing!” Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja. Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind. Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud! Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest. Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.

Me tahame oma eluteed ise määrata. Tahame elada nii, et muresid ja raskusi ei oleks ja et kõik, mis me ette võtame, läheks alati hästi korda. Üks populaarne laul algab sõnadega, et „Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja.” Just seda me soovimegi – olla ise oma õnne sepad. Psalmist aga kurdab, et ta on sattunud suurtesse raskustesse, lausa surmaohtu. Vaevalt psalmistki seda ise soovis. Aga kõigi nende raskuste keskel on psalmistil üks hea lootus – Jumal toob ta raskustest välja. Võib öelda, et psalmist pole ise oma õnne sepp, vaid tema loodab Jumalale, kes kuuleb ta appihüüdmist ja aitab teda. On meiegi elus olukordi, mis meile ei meeldi ja mida me ise pole soovinud. Ja meiegi võime siis hüüda Jumala poole, kes kuuleb oma laste palveid ja päästab. Jumalale toetudes võime loota, et meie elutee on õnnistatud ja võime rõõmustada sellest heast, mida Tema meile annab.