Me ei kuuluta ju iseendid, vaid Jeesust Kristust Issandana, endid aga teie sulastena Jeesuse pärast. Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest. See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.
Täna on neljas advendipühapäev. Oleme veel jõulupühade ootuse ajas, Jeesuse sünni ootuse ajas. Apostel Paulus kirjutas galaatlastele: „Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse.” Iisraeli rahvas, kes oli saanud Jumalalt Siinai mäel käsuseaduse ja püüdis selle järgi elada, ootas Messia tulekut. Neile oli Jumal öelnud, et tulevasel ajal tuleb prohvet, kes on Moosese sarnane ja kes annab edasi kõik, mida Jumal ütleb. Just seda prohvetit pidid kõik kuulama. Kord öösel Jeesusega kõneldes ütles Nikodeemos: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.” See, mida Jeesus tegi ja ütles, puudutas inimeste südameid. Paljud, kes kohtusid Jeesusega, kogesid Jumala armu ja andestust. Jeesus muutis inimesi, kes pärast temaga kohtumist elasid edasi teisiti – selles valguses, mille Jeesus nende ellu tõi. Jeesuse tuleku kohta siia maailma kasutas apostel Johannes sõnu: „Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas.” Jeesust Kristust, Jumala saadetud valgust, kuulutasid apostlid. Kes selle valguse vastu võtab, selle elu muutub ja ta saab Jumala lapseks.
