Peale suvise postituse on meil nii palju juhtunud, et ei oskagi kohe peale hakata. Kaspar on nüüd juba teist kuud koolis.
Esimesed kolm nädalat õppis ta spordipedagoogikat (ehk siis maakeeli saab temast kunagi diplomeeritud kehalise kasvatuse õpetaja) ning järgmise kolme aasta jooksul on tal kolm korda aastas (sügisel, talvel ja kevadel - seekord juunis) kolm nädalat sessi, kus ta elab Riias, käib üheksast viieni koolis ning õhtuti valmistub testideks. Mina vaatasin, kuidas ta nädalavahetuseti kodus harjutab ning meenutasin "rasket lapsepõlve" kehalise kasvatuse tunnis (selgituseks olgu öeldud, et koolis ei olnud mul õppimisega kunagi probleeme ning ainuke hinne, mis kippus rikkuma mu tunnistust, oli kehaline kasvatus - me lihtsalt ei sobinud üksteisega :-). See kolm nädalat oli meie jaoks raske, kuna pole harjunud nii pikalt lahus olema, aga õnneks olid olemas nädalavahetused. Oktoobri lõpust alates on Kasparil tunnid kolm pealelõunat nädalas (teisipäeval, neljapäeval ja reedel) ning ta õpib füsioteraapiat.
Septembri lõpust hakkas Kaspar tööle ka jüngrikoolis, aga kuna ülikooli õppeplaanis on tehtud muudatusi ei ole tal võimalust enam jüngrikoolis täisajaliselt kaasa aidata. Mina ja Kaspar oleme ülikoolis õppimise koha pealt sarnased - mõlemal on kaks eriala (minul oli sotsiaaltöö ja kõrvalerialaks täies ulatuses eripedagoogika ning sain ainepunkte kõvasti rohkem kui vaja; Kasparil ei ole füsioteraapia õppimiseks lihtsalt muud võimalust, kuna spordipedagoogikat ta peab õppima ja füsioteraapiat tahab õppida). Seega õppimine võtab palju aega ja raha (õppemaks ja reisimine).
Esimesed kolm nädalat elas Kaspar ühiselamus, mis on väga halvas seisus ning mõlemad arvame, et eks pea püüdma Riiale lähemale kolida, et Kaspar saaks igal õhtul kodus käia ja loodetavasti saaksime võimaluse töötada puuetega inimestega.
Praegu olen ikka kontoritööl ja "maadlen" kontoritehnika ja paberitega ning püüan kõrvalt ka läti keelt õppida. Saan juba vahel isegi komplimente, et ütlen midagi ilma aktsendita või räägin grammatiliselt paremini kui kohalikud. Mina õpin ju kirjakeelt, aga siinkandis räägitakse murret.
Ei saa öelda, et elu huvitav ei ole, aga kindlasti ei ole see praegusel momendil kerge. Oleme rahaliselt suhteliselt raskes olukorras, kuna "kadus" 1/3 regulaarsetest sissetulekutest, kuid samas peame maksma Kaspari õppemaksu. Siiani oleme saanud läbi ilma õppelaenu võtmata, kuid kogu raha, mida kogusime autoostuks oleme koolirahaks maksnud. Ma olen ikka veel kindel, et Jumal kingib meile parema/uuema auto enne järgmist suve, aga vahel on usk nõrk - eriti kui hakkavad tekkima väikesed võlad. Palun palvetage selle olukorra pärast, et me saaksime selguse, mida teha ja et Jumal avaks uksed uutele toetajatele.
Aitäh kõikide eestpalvete eest!
Olge väga õnnistatud,
Evelyn&Kaspars
