Lugesin täna järjekordset peatükki Rick Warreni raamatust  "Eesmärgist juhitud elu", kus räägiti ajast, mida Jumal kasutab inimese küpsuse saavutamiseks.

Seda lugedes mõtlesin tagasi ajale, kui olin 17-aastane ja Jumal oli mind just kutsunud misjonitööle ning mina tegin plaane Eestist lahkumiseks juba peale keskkooli lõppu. Tegelikult võttis ettevalmistus aega 7 aastat enne kui ma Lätti läksin. Kutse teha misjonitööd puuetega inimeste seas sain 1999 aastal - seega 7 aastat tagasi. Siiani ei tööta me sellel alal, kuigi ettevalmistus selles suunas on peale hakanud – minu sotsiaaltöö ja eripedagoogika õpingud, töö puuetega inimestega, tervishoiu kool, praktika Aafrikas, Kaspari füsioteraapia õpingud...

Vahel küsime, et kaua veel. Kui kaua on ometi vaja teha ettevalmistusi töötamaks sellel alal, milleks Jumal meid on kutsunud. Vahel tundub meile ettevalmistusaeg nii pikk. Samas Moosese ettevalmistuseks kulus 80 aastat ja nendest 40 kõrbes. 14 600 päeva Mooses küsis: „Kas pole juba aeg?” Kuid Jumal vastas ikka: „Mitte veel” (Warren).

Kunagi üks mu sõbranna ütles: „Evelyn, sinuga alati midagi juhtub ja pidevalt on sinu elus raskeid probleeme. Sa elad läbi selliseid asju, mida tavaline inimene kartagi ei oska. Paistab, et Jumalal on Sinu eluks midagi väga tähtsat plaanitud...” See pani mind tõsiselt oma elu üle järgi mõtlema, kuna tõesti olen käinud läbi „kuristike, soode ja udude” ning „mäetippe” on olnud üksikuid. Olen läbi raskuste õppinud ja muutunud. Vahel on tunne, et siin ma olen juba olnud ning sedasama juba kord läbi elanud, aga eks ma siis ei õppinud küllaldaselt esimene kord või oli mulle kordamist vaja. „ Meie tahaksime kasvada võimalikult kiiresti, aga Jumal tahab, et me kasvaksime võimalikult tugevaks” (Warren).

Jah, me liigume oma kutsumise ja küpsuse suunas, aga tunduvalt aeglasemalt, kui sooviksime. „Me ei ole veel seal, kus tahaksime olla, aga pole enam ka seal, kus varem olime” (Warren). Seega olge meiega kannatlikud – Jumal pole veel meie ettevalmistust lõpetanud.