„Päikese kiired kuldasivad puude latvasi nii et just nagu kullatud olivad ja linnud laulsivad puude latvades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks seal kaunis vagane lugu olnud aga nad laulsivad ilusti ja see oli väga ilus kuulda kellel aega oli kuulda...“ Salomon Vesipruul („Kuulsuse narrid“)

26. veebruarist 4. märtsini osalesin NM-i humanitaarabi projektis Lõuna-Lätis. Stockholmi NM on neid Läti erinevates paikades korraldanud juba 12 aastat ning sel aastal olime (93 inimest 12 rahvust)  3000 elanikuga Dagdas (15 km Venemaa piirist) ja selle ümbruses. Nädala jooksul külastasime kodusid sotsiaalhoolekande osakonnast saadud nimekirjade järgi ning jagasime 800 toidupakki, 95m³ kasutatud riideid, 12 käimisraami ja mähkmeid. Kodudele lisaks külastasime haiglat, rehabilitatsiooni keskust, puuetega inimeste ühingut, viite küla Dagda ümbruses ning andsime kasutatud riideid meile öömaja pakkunud Dagda kutsekooli õpilastele. Peale humanitaarabi jagamise korraldasime kaks lasteprogrammi, kaks evangeelset koosolekut ning näitasime „Narnia“ filmi. Mitmed inimesed tegid neil üritustel ja kodukülastustel otsuse järgida Jeesust. Muidugi ei saanud igaüks meist osa võtta kõikidest üritustest ning minu ülesandeks oligi aidata moodustada osalejatest rühmi, saata neid erinevatesse kohtadesse ja pidada statistikat. Samuti olin selles rühmas, kes käis koos sotsiaaltöötajaga kodudes käimisraame jagamas. Sellega tõime paljude vanadele ja/või käimisraskusega inimestele võimaluse õues käia ning kuna pea kõiki raame oli võimalik ka istmetena kasutada, siis saavad nad väsimuse korral ka puhata. Kuna meil oli raame rohkem kui aadresse ning nähes tänaval kepiga vaevaliselt kõndivat üle 90 aastast „babuškat“, otsustasime ka talle raami kinkida. Algul vanamemm kartis seda vastu võtta, kuna kogu oma elu jooskul polnud ta saanud mitte midagi tasuta, aga kui me lõpuks selgitasime, et me tõesti ei oota, et ta selle eest maksaks, siis ta võttis raami ning sõna otseses mõttes jooksis sellega kodu poole.

13.-15. märtsini olin Läti onkoloogia keskuses ning mu rinnast opereeriti fibroadenoom. Enne op-i kartsin haigestuda ning immuunsüsteemi nõrgestada, kuid seda ei juhtunud ja isegi kui Dagdas mitmed meie rühma liikmed grippi haigestusid, ei saanud ma isegi mitte nohu. Paljud küsivad, et kuidas operatsioon läks ja mina pean siis alati vastama, et ei tea - ma magasin sel ajal, aga arst ütleb, et läks hästi. Minu jaoks kõige raskem oli kogeda paanikahoogusid esimesel haiglapäeval enne op-i, kuid õnneks anti mulle ööks ja järgmiseks päevaks rahusteid. Kaspari meelest oli kõige kohutavam näha mind kohe peale op-i ja narkoosist toibumist. (Õnneks mina end sellisena ei  näinud). Kuna mu operatsioon toimus kell 15, aga viimati tohtisin süüa eelmine päev kell 17, siis rahustite mõju all olles sain hakkama väga naljaka asjaga. Vahetult enne op-i tuli minu juurde anestesoloog ja küsis, et kas minuga on kõik korras, vastasin talle ilma mõtlemata, et ei ole – ma tahan süüa! Taastun juba jõudsalt. Esimestel päevadel olin väga väsinud, aga nüüd juba jõuan rohkem ning loodetavasti saan varsti ka oma paremat kätt 100% kasutada. Aitäh kõikidele, kes minu eest palvetasid ja et Jumal mu sellest kõigest läbi kandis!

Kaspari kool kestab jaanipäevani ning selle ajani olen lubanud olla kontoris ja aidata kaasa Piibliõppe kooli „paberimajanduses“. Juuli alguses läheme kaheks nädalaks Ukrainasse misjonireisile ning peale seda loodame korraks tulla Eestisse puhkama. Veel ei ole kindel, aga oleme mõelnud, et kui korraldame sel aastal laagri puuetega inimestele, siis selleks sobiks augusti viimane nädal. Peale seda plaanime kolida, aga veel ei tea kuhu.