Tere!
Peale suvelaagrit puuetega inimestele oleme olnud suhteliselt vaiksed ning on viimane aeg see viga parandada!
Suvi 2008
Peale laagrit oli meil puhkus ning suurema osa sellest veetsime Eestis Hiiumaal. Käisime korraks ka Soomes Lapimaal ning osaliselt puhkusena võis nimetada ka mitmete meie sõprade külaskäike Riiga. Juuli lõpus olin Maksiga laagris „Julge elada". See on laager liikumispuuetega lastele ja nende vanematele, mis püüab aidata mõtelda „suurelt" ning teha tegevusi, mida tavaliselt ei seostata puuetega inimestega - näiteks võitluskunstid. Peale eelmise aasta laagrit hakkas Maks regulaarselt puumõõgaga (bokken) harjutama ning tema tasakaal ning koordinatsioon on läinud palju paremaks. Samas on lahe temaga koos aega veeta ja näha kui palju mina olen teda teadmatult mõjutanud. Ma ei ole nii sõna otseses mõttes teda evangeliseerinud, aga ta on väga huvitatud teoloogiast, käib kirikus ning esitab hulgaliselt küsimusi. Loodan, et varsti teeb ta ka oma isikliku otsuse Jeesust järgida. Suve lõpus viisime Maksi mõneks päevaks Hiiumaale, kus ta pole käinud meie pulmadest saadik. Kuna tema jaoks on seal „kodu" (ise elab ta lastekodus), siis oli tore talle need mõned päevad kodus viibimist võimaldada.
Riia Noorte Missioon
Meil on praegu hästi huvitav aeg - kogu personal (meid on ainult seitse) on osa protsessist, kus me püüame määratleda, mis on ja kuhu suundub Riia NM. Esimese ülesandena formuleerisime visiooni ning peale seda tegime ajurünnaku ja kirjutasime välja kõik tegevused, millega Riia NM võiks tegeleda ja mis sobivad meie visiooniga. Praegu on meil käimas protsess, kus me leiame neist huvitavatest ideedest reaalsed ning paneme paika Riia NM-i eesmärgid. See protsess võtab aega, aga on hästi huvitav olla osa tulevasest Riia NM-i ajaloost.
Üllatus-üllatus! Peale mõningast puhkust täisajaga kontoritööst, olen ma hakanud saama aina rohkem administratiivseid ülesandeid nii Riia NM-ist, kui ka Läti NM-i kontorist. Ma ei tunne (veel), et olen tagasi kontoris (eriti seepärast, et meil ei ole füüsilist kontorit ja kogu töö teen ära kodust) ning mul on piisavalt aega ka füüsiliste puuetega inimeste jaoks. Samas ma tean, et mitte igaüks ei ole võimeline kontoritööd tegema, mina olen ning kus oleks veel parem oma annet kasutada kui mitte Jumalat teenides.
Eelmisel nädalal organiseerisime inimkaubanduse teabenädala. Meil oli külas NM-i grupp Ameerikast, kes tegelevad inimkaubanduse teadvustamisega ning meie (siis Läti NM) organiseerisime neile tiheda nädala. Nad alustasid Valdemarpilsis jüngrikoolis, järgnes teabepäev Talsis ning Liepajas külastati koole ja kohtuti sotsiaaltöötajatega. Nädala lõpetas kontsert-seminar Riias, mida külastas umbes 200 inimest. Kuna teema oli masendav, ei saa just öelda, et see oli rõõmus nädal, aga kindlasti avas ta paljudel inimestel silmi ja andis informatsiooni sellest, mis toimub inimkaubanduse vallas maailmas, Euroopas ja Lätis. Loodetavasti vähemalt meie külalistest keegi ei leia end müüdud olevat ning tahame uskuda, et nad informeerivad ka oma sõpru. 21. sajandil töötavad orjadena umbes 27 miljonit inimest ning inimkaubandus on 2008 aastast organiseeritud kuritegevustest teisel kohal, kuid suurem osa inimesi pole isegi kuulnud, et selline asi eksisteerib... Rohkem infot saab siit
Töö liikumispuuetega inimeste seas
Oleme regulaarselt jätkanud väikegrupiga ning intensiivselt otsime järgmise aasta suveks uut laagrikohta. Praegusel momendil on vaid kaks kohta võimalikud, aga mõlemal on paar väga suurt miinust ning seega jätkame otsinguid. Väga varsti peame siiski otsustama ning kui selleks saab sanatoorium Jurmalas, siis palume kõigil minna rahapaja otsingule :-) Veel ei ole 100% kindel, aga praeguse seisuga on laagri kuupäevadeks 26. juunis kuni 4. juuli 2009.
Eelmisel nädalal me (mina, Kaspars ja kunstikust Elise) külastasime Madarat, kes meie laagris elus esimest korda proovis maalimist (siis küünarnukiga). Kodus hakkas ta regulaarselt maalima hoides pintslit suus ning temast on tõesti saanud kunstnik. Elise pidi peaaegu iga pildi kohta ütlema „vau" ning pildid olid tõesti vapustavad. See oli imeline kolmapäev nii Madarale kui ka meile - meil oli vapustav kunstitund, huvitav vestlus, tore jalutuskäik külas, kus Madara elab ning kui me avastasime, et oleme vaid mõne kilomeetri kaugusel Läti kõrgeimast punktist (311m), siis otsustasime ka seal ära käia. Kuna me otsime Madarale arvutit (või siis õigemini abivahendeid, et ta saaks arvutit kasutada), siis proovisime temaga ka mõnda varianti. Algul toimus küll Madara perekonnaga „kuum" diskussioon teemal, kas see pole vaid aja ja raha raiskamine, kuni Madara demonstreeris suus pliiatsit hoides, et saab klaviatuuri kasutada isegi nii algelistes tingimustes. Loomulikult saab see talle algul raske olema ja kirjutamine võtab aega, aga aeg on asi, mida tal ju on. Ega meile kellelegi ei tulnud arvuti õppimine kergelt. Mina mäletan, et vihkasin arvutil kirjutamist niipalju, et tahtsin arvuti aknast välja visata, aga tänaseks on sellest saanud mu igapäevane töö (siis arvutiga töötamine, mitte nende aknast välja viskamine 
). Seega otsime Madarale peapulka kirjutamiseks ning hiirt, mida ta saaks pulgaga või küünarnukiga kontrollida (see peaks olema suurem, kui tavaline hiir ja tegelikult võiks ju seda siis rotiks hüüda). Lätis ei ole abivahendeid kerge leida, aga kui see kõik lõpuks õnnestub, siis Madara on võimeline iseseisvalt suhtlema (tal on ka kõnehäire) ning kes teab, võib-olla isegi leidma tööd.
Õnnistusi,Evelyn&Kaspars Apinis
Läti pealinnast
