Rõõm on teatada, et “Challenge 4” (Väljakutse, katsumus ingl.k) – Riia Noorte Missiooni Wings for Wheels tööharu kristlik suvelaager liikumispuuetega inimestele toimus 2. – 9. juuli Raiskumi Internaatkoolis. Läti erinevatest paikadest saabus Cesise lähedale 23 läti ja vene rahvusest laagrilist. Neile lisaks tuli kohale 24 isiklikku abistajat/vabatahtlikku Lätist, Eestist ja Soomest aitamaks osavõtjatel erinevate katsumustega toime tulla.
Raiskumi Internaatkool on erikool (liikumis)puuetega lastele. Seega sel aastal ei tulnud meil kohale tuua voodeid, jagada tuba paljude inimestega, muretseda, kas ikka on võimalik ratastoolis dušširuumi pääseda, seista kahe ratastooliga ligipääsetava WC järjekorras, teha süüa ja nõusid
pesta. Juba eelnevatel aastatel oleme õppinud, et laager ei ole katsumuseks ainult osalistele vaid teeb ka organiseerijate elu põnevaks. Ka sel aastal oli meie väljakutseks raha või siis õigemini selle puudumine. Raiskumi kooli mugavused maksid väga palju ning kaks nädalat enne maksmise tähtpäeva oli meil olemas vaid väike osa sellest rahast. Me hakkasime juba mõtlema ka sellele võimalusele, et äkki peame sel aastal laagri ära jätma. Samal päeval jõudis meie pangakontole suur summa ning peale seda hakkasid saabuma ka väiksemad summad ning kõik plaanitu sai teoks! Jumal sai meile järjekordselt kinnitada, et Tema varustab meid kõigega, kui oleme Tema juhtimises.
Laagriprogrammis oli mitmeid juba läbiproovituid katsumusi: viktoriin, et panna proovile aju „lihas“; hommikvõimlemine, et uni kehast välja sirutada; fotomäng, et tuleproovi saaks näitlemis- ja pildistamisoskus; orienteerumine, et leida võõras kohas õige tee; sportmängud, et panna proovile oma kehaline võimekus ning kaks füsioterapeuti, kes töötasid kõikide soovijatega individuaalselt. Sel aastal toimusid loengud teemadel: madala enesehinnagu ravi, kuidas mõista Jumala kutset oma elus, mida teha kui elu seab usule katsumusi ning kuidas läbi raskuste Jumala juurde jõuda.
Samas, kuna laager toimus uues kohas, oli ka programmis mitmeid uusi põnevaid väljakutseid. Sel aastal oli meil kolm erinevat kunstitöökoda. Esimeses töötoas võis lasta oma fantaasial lennata ning teha kollaažpilt kasutades oma fotot ja vanu ajakirju. Iga osaleja sai muuta end kellegiks teiseks ning me nägime tuttavaid nägusid rüütlitena, kangelastena, modellidena jne. Teise töötoa viis läbi klaasipuhumise meister, kes õpetas kuidas klaasi töödelda ning kuidas klaasist ripatseid ja muud huvitavat valmistada. Igale osalejale anti võimalus oma oskust kinnitada ning endale midagi ise valmistada. Probleemiks polnud ei nägemispuue ega ka käeline võimekus, kuna meister seisis kogu aja õpilaste selja taga ning abistas kus vaja. Tänu sellele sai igaüks endale väga originaalsed ripatsid. Kolmandas töötoas oli võimalik nahka ja pärleid kasutades teha erinevaid aksessuaare – käevõrusid, kõrvarõngaid, kaelakeesid jne.
Õhtuprogrammis olid rahulikumad sündmused – filmiõhtu, naeruteraapia (ehk naljakad mängud)
. Ühel õhtul „sõitsime“ Kaspari juhtimisel ja piltide abil Ugandasse ja vaatasime maailma läbi aafriklaste silmade. Teisel õhtul saime oma laagri ajaloos esimest korda istuda ümber laagrilõkke, süüa vorste, ülistada ning kuulata osalejate tunnistusi Jumala leidmisest ning sellest mis muutuse see kaasa tõi. Lõkkeõhtu hääletati kõigi laagriliste poolt laagri kõige toredamaks sündmuseks.
Kolmel eelneval aastal on laagri ekstreempäeva kuulunud seiklusrada. Selle päeva mõtteks on näidata osalistele, et füüsiline olukord ei sea piire ning kõik raskused on ületatavad. Sel aastal olime me Valdemarpilsi Noorte Missiooni keskusest liiga kaugel ning seetõttu läksime ekstreempäeval hoopis Gauja (Koiva) jõele parvetama. Katsumuseks oli juba see, kui pidime 
14 ratastoolides inimest kõrgelt kaldalt kolmele parvele aitama ning nendega koos kaks tundi mööda Gauja jõge parvetama. Meid teenindanud kompanii hoiatas, et maabumine ja mini loomaaeda jõudmine võib olla ratastoolides klientidele natuke keeruline, aga me otsustasime selle väljakutse vastu võtta. Kohale jõudes selgus, et „natuke keeruline“ tähendas „mägironimist“ ratastoolist kitsamal teel kõrge kraavi veerel. Alguses tundus paljudele, et see on meie jaoks ületamatu takistus, aga peale tund aega plaanimist, tassimist, lükkamist, tõmbamist, haigeid selgu ja rampväsinud mehi, olid kõik õnnelikult üles jõudnud ning valmis kohtumaks laamade ja kaamelitega. Ekstreempäev läks korda ning mälestused sellest päevast jäävad meiega veel kauaks.
Esimest korda oli meil laagrisse plaanitud ülistus (mitte, et me seda poleks eelnevatel aastatel soovinud, aga vabatahtlike hulgas ei ole olnud muusikut/ülistusjuhti) ning esimest korda oli laagris abiliseks nelipühi koguduse pastor. Tema igapäevaseks ülesandeks oli olla isiklik abistaja, aga sellele lisaks viis ta läbi jumalateenistuse ning aitas vähemalt ühel osavõtjal Jeesuse oma ellu vastu võtta (neid, kes selle otsuse tegid, võis olla ka rohkem, aga vaid üks tuli sellest meile rääkima).
Ilmateade lubas küll kogu laagri ajaks vihma ja äikest, aga meie nautisime ilusat ilma.Siiski laagri jooksul sadas ka natuke vihma, aga me ei pidanud mitte ühtegi vabaõhu üritust ära jätma. Me naersime, et küll on hea, et me laager pikemalt ei kesta, sest kohalikud talunikud ei oleks vist väga õnnelikud kogu suve kestva sooja ja ilusa ilma üle :-)
Mitmetele osalejatele on laager ainukeseks võimaluseks kodust lahkuda, teiste inimestega kohtuda ning kristlastega osaduses olla, sest kahjuks ei ole paljud kogudused ratastoolides inimestele ligipääsetavad. Seega suur tänu kõikidele, kes laagri eest palvetasid, kes toetasid seda finantsiliselt, kes tulid vabatahtlikeks ning aitasid „Challenge 4“ laagril teoks saada.
Jumala õnnistusi soovides,
Wings for Wheels tiim:
Evelyn, Kaspars, Rasmus, Ailita, Baiba, Sanita
