Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Ps 92: 1-16

Lugu ja laul hingamispäeval. Hea on tänada Issandat ja mängida sinu nimele, Kõigekõrgem, hommikul kuulutada sinu heldust ja öösel su ustavust, kümnekeelsel pillil ja naablil, kandlel mängides. Sest sina, Issand, oled mind rõõmsaks teinud oma tegudega, ma hõiskan sinu kätetööde pärast. Kui suured on sinu teod, Issand! Väga sügavad on su mõtted! Sõge inimene ei tunne seda ja alp ei saa sellest aru. Kui õelad lokkavad nagu rohi ja kõik ülekohtutegijad õitsevad, siis on see neile hävituseks igavesti. Aga sina, Issand, oled kõrge igavesti! Sest vaata, su vaenlased, Issand, sest vaata, su vaenlased saavad hukka, kõik ülekohtutegijad pillutakse laiali. Aga minu sarve sa oled ülendanud nagu metshärjal, ma olen võitud värske õliga. Mu silm vaatab alla mu vihameeste peale, mu kõrvad kuulevad rõõmuga kurjade käekäigust, kes mu vastu tõusevad. Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil. Kes Issanda kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes. Veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad kuulutama, et Issand on siiras, et minu kaljus ei ole ülekohut.

Täna on Kärdla Baptistikogudusel 137. aastapäev. Me tuleme kokku ja rõõmustame, et Jumal on olnud ustav ja kandnud meid läbi kogu selle aja. Tõsi, koguduse minevikku vaadates peame tunnistama, et ajaloos on mitmeid perioode. On häid aegu, mil kogudus kasvas ja ruume ehitati suuremaks. Aga on ka aegu, mil tuli võõras võim ja võttis koguduse hoone ära ning paljud pidid põgenema. Kuid Jumal kinkis meile taas vabaduse ja ärkamisaja. Ja meie oma riik andis ka vägisi ära võetud hooned tagasi. Nii võime ka meie kogu selle 137 aasta kohta öelda: Sina, Issand, oled mind rõõmsaks teinud oma tegudega, ma hõiskan sinu kätetööde pärast.

2Kr 4:13-18

Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud: „Ma usun, seepärast ma räägin”, siis meiegi usume ja ka räägime, teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega. Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks. Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.

Igal kevadel loodus justkui uueneks. Kõik tärkab ja talvised raagus puud mähkuvad rohelusse. Varahommikune mets kajab linnulaulust. Kõik on taas uus ja värske ning igal pool saab alguse uus elu. Inimene ei muutu sünnipäeval nooremaks. Iga sünnipäevaga tuleb aasta juurde ja meie välimus muutub. Ühel päeval tulevad näkku kortsud ja juuksed võivad halliks minna. Meie keha vananeb, vanemaks saades on haigused ja hädad kergemad tulema kui noorena. Aga tõeliselt oluline pole ihu, vaid vaim. Kuigi ihu vananeb ja kulub, siis vaim valmistub päevaks, mil Jumal loob kõik uueks. Selles ootuses igatseme saada üha rohkem Kristuse sarnaseks ja palume, et Jumala uuendav vägi võiks meie kaudu jõuda ka teisteni.