Kärdla Baptistikoguduse koduleht

2Kr 4:13-18

Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud: „Ma usun, seepärast ma räägin”, siis meiegi usume ja ka räägime, teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega. Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks. Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.

Kärdla kogudusel on täna 140. aastapäev. 1884. aastal ristiti esimesed hiidlased oma isikliku usu tunnistuse peale. Uuel usuliikumisel ei olnud kerge, kuid Jumal õnnistas tööd. Paljud seni usuteesse leigelt suhtunud said isikliku uuestisünni kogemuse ja nende elud muutusid. Talutuoad, kus jumalateenistusi peeti, jäid peagi väikseks ja nii ehitati Kärdlasse 1895. aastal uus palvemaja. Kärdlas alguse saanud Hiiumaa esimesel baptistikogudusel tekkisid üsna pea ka osakonnad. Jumala riigi töö kasvas hoogsalt. 1930-ndatel aastatel oli Kärdla kogudusel koos osakondadega üle 500 liikme. 1940. aastal muutus Eestis riigivõim. Kogudustel algasid keerulisemad ajad. Paljud aktiivsemad koguduste liikmed olid jumalavastase võimu eest põgenenud. Mõnedki pühakojad võeti kogudustel käest ja riigivõim pani erinevaid kogudusi kokku. Kuid kogudused jätkasid ka siis ustavalt evangeeliumi kuulutust. Jumal kinkis Eestile taas vabaduse ja koguduste töö sai uue hoo. Kärdla kogudus sai tagasi oma 1949. aasta ära võetud palvela. Täna oleme jälle oma algses pühakojas ja rõõmustame, et Jumal on meid läbi kogu aja kandnud. Jumala rahval on ajaloos erinevaid perioode. Kuid igal ajal tahame teha tüdimatult Issanda tööd. See, mis siin maa peal on, saab ikka mööda. Kord lõpeb ära kogu praegune nähtav maailm. Meie aga ootame tulevast igavest maailma. Seda praegu veel nähtamatut oodates me ei tüdi, vaid oleme ikka innukad, kuulutades päästet Jeesuse Kristuse läbi.

Psalm 81:3-11

Alake kiituslaulu, lööge trummi, pange hüüdma kannel ja naabel! Puhuge pasunat noorel kuul, täiskuu ajal, meie pidupäeval! Sest see on määrus Iisraelis ja kohustus Jaakobi Jumala jaoks. Selle ta seadis tunnistuseks Joosepi sekka, kui ta läks välja Egiptusemaa vastu. Seal ma kuulsin keelt, mida ma ei tundnud. „Mina vabastasin tema õla koorma alt, tema käed pääsesid korvide kandmisest. Kui kitsas käes oli, hüüdsid sa, ja ma päästsin sinu; ma vastasin sulle kõuepilvest, proovisin sind Meriba vee ääres.” Sela. „Kuule, mu rahvas, ma hoiatan sind! Iisrael, kui sa ometi kuulaksid mind! Ärgu olgu su seas võõrast jumalat ja ära kummarda võõramaa jumala ette! Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõin sind Egiptusemaalt; tee lahti oma suu, siis täidan ta!

Selles Aasafi laulus kutsutakse üles ülistama Jumalat. Pidupäeval ollakse rõõmsad, lauldakse ja mängitakse pillidel Jumala kiituseks. Aasaf kinnitab, et see on lausa seadus – seda peab tegema. Aga on ka põhjust, sest Jumal on oma rahva vabastanud raskest orjatööst ja viinud vabadusse. Teekond Kaananimaale ei olnud küll samuti ilma raskusteta, kuid kui rahvas hüüdis Jumala poole, siis Tema aitas ja päästis. Meenutades kõike seda, mida Jumal tegi minevikus, manitseb Aasaf ka tulevikus ikka lootma Jumalale ja tänama Teda. Teised jumalad ei päästa, sest nad ei ole elavad jumalad. On vaid üks Jumal, kes aitab ja päästab ja kes kingib oma lastele kõike eluks vajalikku rikkalikult. Kiitke vaid Teda!