Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Psalm 27:1-8

Taaveti laul. Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema? Kui kurjategijad tulevad mu kallale mu liha sööma, mu rõhujad ja mu vaenlased, siis nad komistavad ja kukuvad. Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale. Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis. Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas, ta tõstab mu üles kaljule. Nüüd kerkib mu pea üle mu vaenlaste, kes mu ümber on, ja ma tahan tema telgis ohverdada hõiskamisohvreid, ma tahan laulda ja mängida Issandale! Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle! Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet.

Kui Jeesus oli risti löödud ja surnud, siis jüngrid olid kartusest lukus uste taga. Sinna lukus uste taha tuli Jeesus neid kinnitama, öeldes: „Rahu teile!” Jah, Jeesus oli küll risti löödud ja surnud, kuid surm ei saanud Teda kinni hoida. Ülestõusnuna ja surma võitjana oli Ta taas jüngrite keskel neid julgustamas. Jüngrid said rõõmsaks Jeesust nähes. Kuid Jeesus ei jäänud jüngrite juurde. Ta oli juba enne oma kannatusi ja ristisurma öelnud, et ta läheb Isa juurde ja saadab teise Trööstija, kes jääb jüngritega igavesti. Nelipühapäeval langes Püha Vaim jüngrite peale ja täitis neid väe ja julgusega. Nüüd ei olnud nad enam lukus uste taga, vaid kuulutasid julgelt Jeesust Kristust. Taavet oli julge igas olukorras – sest Jumal oli temaga ja ta rajas oma lootuse Jumalale. Ka jüngrid, täis Püha Vaimu, ei kartnud enam ei juute ega Rooma riigi valitsejaid. Algkogudus armastas osadust – ikka olid nad koos ühises palves. Nad olid päevast päeva ühel meelel pühakojas ja kiitsid Jumalat. Ja kui nad mööda maad käisid, tunnistasid nad julgesti Kristusest. Täitku Püha Vaim täna meidki, et võiksime koguduse osaduses üksteist kinnitada ja julgustada ja et meiegi annaksime oma kaasaegsetele julge tunnistuse Kristusest.

Jh 14:15-21

Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis. Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.”

Jeesus ütles oma jüngreile, et armastust näitab see, kui jüngrid peavad tema käske. Kümme käsku on Piiblis kirjas paljudele tuntud tekstis 2Ms 20:1-17. Seal on öeldud, mida inimene peab ja mida ei tohi. Sõnakuulelikke tõotati õnnistada, sõnakuulmatuid karistada. Jeesus rääkis paljudest asjadest, mida inimene peaks tegema, kui ta tahab elada Jumalale meelepäraselt. Armastuse kohta ütles Jeesus aga otse, et see on käsk: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” (Jh 13:34). Kui Jeesuselt küsiti, milline käsk on suurim, siis vastas Jeesus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.” (Mt 22:37-40). Jeesus ei sidunud uue armastuse käsu täitmisega maise elu õnnistusi. Kuid kes Jeesust armastab ja Tema käske peab, see kogeb Püha Vaimu läbi Jumala ligiolu ja pärib igavese elu.