Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Ps 72:1-20

Saalomoni laul. Jumal, anna oma kohtupidamine kuningale ja oma õigus kuninga pojale! Ajagu tema su rahva asja õiguses ja su viletsate asja õigluses! Toogu mäed rahu rahvale ja ka mäekünkad õiguse varal! Ta mõistku õiglast kohut viletsale rahvale, ta päästku vaesed ja purustagu survajad! Kestku ta elu niikaua kui päike, ja seni kui kuu on, põlvest põlve! Ta tuleb maha otsekui vihm ädala peale, nagu vihmapiisad, mis niisutavad maad. Tema päevil õitseb õige ja valitseb suur rahu, kuni enam ei ole kuud. Ta valitseb merest mereni ja Frati jõest ilmamaa otsani. Tema ees põlvitab kõrbe rahvas ja tema vaenlased lakuvad põrmu. Tarsise ja saarte kuningad toovad ande; Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu. Ja teda kummardavad kõik kuningad; kõik paganarahvad orjaku teda! Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest. Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge. Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast, ja nende veri on kallis tema silmis. Ja ta elab ning temale antakse Seeba kulda, ja tema eest palvetatakse alati, kogu päev õnnistatakse teda. Viljarohkus on maa peal, mägede harjadel kahisevad viljapead nagu Liibanoni mets, ja linna elanikke tärkab otsekui maast rohtu. Ta nimi püsib igavesti; päikese paistel võrsugu ta nimi, õnnistagu nad üksteist sellega! Kiitku teda õndsaks kõik rahvad! Tänu olgu Issandale, Jumalale, Iisraeli Jumalale, kes ainuüksi teeb imet! Ja tänu olgu tema aulisele nimele igavesti ning kogu maailm olgu täis tema au! Aamen, aamen! Taaveti, Iisai poja palved on lõppenud.

Iisraeli rahvas palus prohvet Saamueli: „Pane nüüd meile kohut mõistma kuningas, nagu on kõigil rahvail!” (1Sm 8:5) Saamuel pidi rahvale selgitama, mida tähendas „kuningas, nagu on kõigil rahvail”. Jeesus tuletas meelde, kuidas käib selles maailmas üldiselt valitsemine: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal.” (Mt 20:25) Kuigi Iisraeli kuningas oleks pidanud juhtima rahvast jumalakartlikult, siis sageli loeme, et kuningaga eesotsas tegi rahvas pattu ja taganes Jumalast. Saalomoni laulus on palve, et Jumal annaks teistsuguse kuninga, kes valitseb tõesti õiglaselt. Kuninga, kes märkaks vaest ja viletsat, kes vihkaks kavalust ja pettust. Selle kuninga süda hoiab tõeliselt Jumala ja rahva poole. Saalomoni laulus igatsetud kuningas tuletab meelde Jesaja kuulutust Jumala sulasest, kes ei murra katki rudjutud pilliroogu ja ei kustuta ära hõõguvat tahti. Jeesuses täitusid kõik Vana Testamendi ettekuulutused Jumala saadetud õiglase kuninga kohta. Tema pani tähele viletsaid ja vaeseid. Tema kutsus enese juurde vaevatuid ja koormatuid, et anda hingamist. Tema oli õiglane kõigi suhtes. Tema käes oli meelevald kõige üle – ka loodusjõud ja isegi surm allusid Jeesusele. Lõpuks tunnistab iga keel, et Jeesus Kristus on Issand. Jeesus ise tuletas meelde Jesaja sõnumit, et „see tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.” (Mt 21:42). Tänu olgu Jumalale!

Psalm 122:1-9

Palveteekonna laul Taavetilt. Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi: „Lähme Issanda kotta!” Meie jalad seisid su väravais, Jeruusalemm. Jeruusalemm, kes oled ehitatud nagu hästi kokkuliidetud linn, kuhu läksid üles suguharud, Issanda suguharud tunnistuseks Iisraelile tänama Issanda nime. Sest sinna on seatud aujärjed kohtumõistmiseks, aujärjed Taaveti kojale. Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad! Rahu olgu su müüride vahel, hea käekäik su kuninglikes kodades! Oma vendade ja oma sõprade pärast tahan ma nüüd öelda: Rahu sinule! Issanda, meie Jumala koja pärast tahan ma otsida sulle head.

Taavet rõõmustab, minnes Jeruusalemma templisse. Jeruusalemm on juutidele väga oluline. Seal oli Jumala tempel, kuhu igal aastal kõige tähtsamatel pühadel koguneti. Et Jeruusalemm ja tempel püsiksid, et sinna saaks ikka ja jälle tulla ja olla rõõmus Jumala ees – seda igatses mitte ainult Taavet, vaid kogu iisraeli rahvas. Iga rahvas igatseb, et nad võiks elada rõõmsalt ja julgelt oma kodumaal. Psalm 122 on palveteekonna laul – nii mindi Jeruusalemma poole ja paluti, et Jumal kingiks rahu oma rahvale. Pealinn ja tempel olid selle rahuigatsuse sümboliks. Meiegi igatseme rahu, igatseme elada rõõmsalt ja vabalt Jumalat teenides. Palugem siis samuti, et Jumal hoiaks meie maad, kingiks meile kõike head ja annaks rahu mitte üksnes meie linnadesse ja tänavaile, vaid ka meie südameisse.