Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Matteuse 10:26-33

Ärge siis kartke neid! Midagi ei ole ju kinnikaetut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada. Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt! Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata! Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata. Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud. Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi. Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.

Jeesus läkitas oma jüngrid välja kuulutama. Ta oli neid selleks tööks ka ette valmistanud. Ta oli neile kõnelnud palju Jumala riigist. See, mida Jeesus oma jüngreile õpetas, oli mõeldud edasi andmiseks kõigile inimestele. Ta oli ka näidanud Jumala riigi väge, parandades paljusid inimesi. Nüüd andis Jeesus sama väe ka jüngritele. Muidugi õpetas ka Jeesus ise suuri rahvahulki. Kui Jeesuse üle kohut mõisteti, võis Jeesus öelda, et seda, mida ta on rääkinud, võib küsida paljudelt inimestelt – sest ta oli avalikult õpetanud. Kuid siiski olid jüngrite teadmised Jumala riigist kindlasti palju paremad. Jeesus kõneles tähendamissõnadega ja igaüks pidi ise mõistma mõistukõnede sügavamat sisu. Ilmselt üsna sageli seletas Jeesus jüngritele omaette olles tähendamissõnad ära. Lisaks õpetas Jeesus oma jüngreid palju ka eraldi – sest nemad olid kogu aeg Jeesuse juures. Enne taevasseminekut andis Jeesus oma järgijaile ülesande kuulutada evangeeliumi kogu loodule ja õpetada inimesi pidama kõike, mida Tema oli käskinud. See ongi Jeesuse tunnistamine: rääkida sellest, mida Jeesus on teinud meie eest ja kuidas elada Tema sõnade kohaselt. Jeesus julgustab meid seda tegema igal ajal kartmata inimeste vastuseisu või isegi tagakiusu. Jumal ise hoiab meid kõigis olukordades ja ustavad tunnistajad pärivad igavese elu.

Matteuse 10:1-8

Ja Jeesus kutsus oma kaksteist jüngrit enese juurde ning andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki haigusi ja igasugu nõtrust. Nende kaheteistkümne apostli nimed on aga need: esimene Siimon, nimetatud Peetruseks, ja Andreas, tema vend, ja Jaakobus, Sebedeuse poeg, ja Johannes, tema vend, Filippus ja Bartolomeus, Toomas ja tölner Matteus, Jaakobus, Alfeuse poeg, ja Taddeus, Siimon Kananaios ja Juudas Iskariot, kes tema ka ära andis. Jeesus läkitas välja need kaksteist, käskides neid: „Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna, pigem minge Iisraeli soo kadunud lammaste juurde! Ja minnes kuulutage: Taevariik on lähedal! Tehke terveks haigeid, äratage üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime! Muidu olete saanud, muidu andke!

Jeesus läkitas oma jüngrid kuulutama head sõnumit Jumala päästest. See sõnum oli mõeldud Iisraeli rahvale, kes oli Jumalast eemale läinud. Kui Jeesus läks üles taevasse, siis ütles Ta taas oma jüngritele, et nad peavad olema Jeesuse tunnistajad ja kuulutama evangeeliumi. Ja siis oli läkitus minna ja kuulutada kogu maailmale. Kui Jeesus räägib jüngreile, mis neid ees ootab, siis evangeeliumi kuulutamise töö ei ole kerge. Inimesed võivad selle sõnumi peale vihastada ja kaevata valitsejatele. Isegi vangi võidakse panna. Sellele maailmale on evangeeliumi sõnum vastumeelne. See oli nii 1. sajandil ja samuti on see ka 21. sajandil. Muutunud pole ka Jumala riigi lähedus – igaüks võib evangeeliumi sõna vastu võtta ja saada Jumala lapseks. Niisiis, olenemata aegadest ja olukordadest – kuulutagem ikka, et taevariik on lähedal ja igaüks valmistugu Jumala riigi ilmsikssaamise päevaks!