Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Luuka 2:15-21

Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!” Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta. Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud. Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames. Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud. Kui kaheksa päeva sai täis ja tuli aeg lapse ümberlõikamiseks, siis pandi talle nimeks Jeesus, mille oli ütelnud ingel, enne kui laps sai ema ihusse.

Prohvet Jesaja kuulutas ette Messia sündi: „Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel.” (Js 7:14 ) Vanas Testamendis on mitmeid kirjeldusi sellest, kuidas inimesed kohtusid Jumalaga. Oma kutsumisel sai prohvet Jesaja kogemuse Jumala ligiolust. See oli aukartust äratav kogemus, mille järel Jesaja tundis, et ta on patune ja vääritu. Iisrael ootas Messia tulekut. Ilmselt paljud ootasid, et see toimub võimsal viisil, kui Jumal ise tuleb oma rahva keskele ja päästab nad vaenlaste käest. Inglid, kes karjastele ilmusid, kuulutasid neile: „teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.” Aga see Issand Kristus oli alles lapsuke sõimes. Karjased ruttasid seda vaatama ja leidsid kõik just nõnda olevat, nagu inglid olid öelnud. Jumal oli tulnud inimeste keskele – aga mitte nii, et kõik oleks pidanud värisema nagu Jesaja nägemuses tema kutsumisel. Issand Kristus oli sündinud väikese lapsena, keda keegi ei pidanud kartma. Jumal tahab olla inimeste juures. Ta tahab, et inimesed võiks olla Tema ligiduses rõõmsad ja julged, mitte värisema kartuses, et mis nüüd minust saab. Jõulupühal tuletame meelde, kuidas Jeesus sündis. Täname Jumalat, et Ta saatis Oma Poja, kelle juurde võime tänagi kõik kartmata tulla.

Jesaja 7:10-14

Ja Issand käskis öelda Aahasele veel seda: „Küsi enesele Issandalt, oma Jumalalt, tunnustäht sügavusest või kõrgusest!” Aga Aahas vastas: „Ma ei küsi ega kiusa Issandat!” Siis Jesaja ütles: „Kuulge ometi, Taaveti sugu! Ons teil veel vähe inimeste vaevamisest, et te ka mu Jumalat vaevate? Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel.

Juuda kuninga Ahase kohta kirjutatakse 2. Kuningate raamatus: „Tema ei teinud, mis õige oli Issanda, tema Jumala silmis, nõnda nagu tema isa Taavet, vaid käis Iisraeli kuningate teed ja laskis isegi oma poja käia läbi tule nende rahvaste jäledate tegude eeskujul, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.” Ahasel oli raske aeg, sest Süüria ja Iisraeli kuningad olid tulnud Juuda vastu sõdima. Ometi on Jumala sõna Ahasele, et Süüria ja Iisraeli kuningad ei saa võitu Juuta üle. Prohvet Jesaja pakub Ahasele koguni võimalust küsida Jumalat tunnustäht kinnituseks. Kuigi Ahas ei tee seda, siis prohvet annab ikkagi sõnumi tuleviku kohta. Jesaja räägib lapsest, kes sünnib imelisel viisil neitsist ja kelle nimi tähendab „Jumal on meiega”. Seda ennustust tsiteeritakse Matteuse evangeeliumis Jeesuse sünni eel. Siis alles läks täide, mida Jesaja oli öelnud sadu aastaid varem. Jah, Jumal on ikka oma rahvaga. Kuigi Ahase päevil tehti palju pattu, siiski Jumal ei hüljanud oma rahvast. Just patu pärast läkitas Jumal ka oma Poja Jeesuse, et vabastada paljusid patu ahelaist. Kuigi inimesed ei tee, mis õige on Issanda silmis, armastab Jumal siiski inimesi. Tema igatseb ikka olla inimeste keskel, neid hoida ja kanda.