Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Psalm 145:1-14

Taaveti kiituslaul. Ma tõstan sind kõrgeks, mu Jumal, sa kuningas! Ja ma tänan su nime ikka ja igavesti! Iga päev ma tänan sind ja kiidan su nime ikka ja igavesti! Suur on Issand ja kõrgeks kiidetav, tema suurus on uurimatu! Rahvapõlv ülistab rahvapõlvele sinu tegusid, ja nad kuulutavad sinu suurt vägevust. Sinu võimsuse toredat hiilgust ja su imeasju tahan ma meeles mõlgutada. Sinu kardetavast jõust räägitagu ja ma jutustan sinu suurtest töödest. Su suure headuse mälestust kuulutatagu ja su õiguse üle hõisatagu! Armuline ja halastaja on Issand, pika meelega ja suur helduselt. Hea on Issand kõigile ja tema halastus on üle kõigi tema tegude. Sind ülistavad, Issand, kõik sinu teod, ja su vagad tänavad sind. Nemad kõnelevad sinu riigi auhiilgusest ja nad räägivad su vägevusest, et teada anda inimlastele tema vägevust ja tema riigi auhiilguse ilu. Sinu riik on kõigi ajastute riik ja sinu valitsus kestab rahvapõlvest rahvapõlve. Issand toetab kõiki, kes on langemas, ja tema tõstab püsti kõik, kes on küüru vajutatud.

Paljud laulud Piibli laulude kogus on Taaveti poolt kirjutatud. Suur osa neist on kiituslaulud. Tänases laulus ütleb Taavet, et ta tänab ja kiidab Jumalat iga päev. Päevi on inimese elus mitmesuguseid: on rõõmsaid ja häid päevi, on päevi, mil muret ja vaeva on rohkem kui tahaks. Heal päeval on kerge Jumalat kiita. Kui aga endal ei ole kõik asjad hästi, on palju raskem tuua Jumalale tänu ja kiitust kogu südamest. Muidugi – ka Taavet kurtis Jumalale rasketel aegadel oma muret ja vaeva. Neidki laule on ta küllalt kirja pannud. Kuid ka siis tänas Taavet juba ette Jumalat abi eest, millele ta lootis ja mida ootas. Ning tagasi vaadates võis Taavet ikka kinnitada, et Jumal aitas teda. Niisamuti võime meiegi alati Issandale toetuda, Teda tänada ja kiita iga päev, sest Tema on armuline ja halastaja ning tõstab püsti kõik, kes on küüru vajutatud.

Rm 6:1-14

Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks? Ei, mitte sugugi. Meie, kes oleme patule surnud, kuidas saaksime selles veel elada? Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu. Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud. Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga, teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam, sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale. Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses. Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus, nii et te tema himudele oleksite kuulekad. Ärge ka loovutage oma ihuliikmeid ülekohtu relviks patule, vaid loovutage end Jumalale nagu need, kes on saanud surnuist elavaks, ja oma ihuliikmed õiguse relviks Jumalale. Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all.

Rooma kirja viienda peatüki lõpuosas on apostel Paulus pannud kirja sõnad: „Ent kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks.” Paulus on veendunud, et igaüks võib saada armust õigeks mõistetud olenemata sellest, kui patusena inimene ise ennast tunneb. Jumala arm on nii suur, et suudab puhastada kogu ülekohtust. Kui keegi arvab, et ta on nii patune, et tema jaoks enam ei saa olla mingit lootust – siis Paulus kinnitab, et lootust on igaühel. Paulusel on sellega seoses isiklik kogemus. Oli ta ju enne kohtumist Kristusega olnud innukas koguduse tagakiusaja. Ta püüdis omalt polt teha kõik, et kaotada ära Kristusesse uskujad. Just tänu Sauluse aktiivsele tegevusele Jeesuse järgijate tagakiusajana on meil Piiblis laused: „Sel päeval tõusis suur tagakiusamine Jeruusalemma koguduse vastu ja kõik peale apostlite hajutati mööda Juuda- ja Samaariamaad. Ent Saulus hakkas laastama kogudust, käis mööda kodasid ning vedas kaasa mehi ja naisi ning andis need vangi.” See ei olnud mingi kogemata ega juhuslik tegevus, vaid sihikindel koguduse hävitamine. Aga Saulusel oli siiski lootust. Kohtudes Damaskuse teel Kristusega muutus tema elu täielikult. Ta mõistis, et ta oli olnud väga rumal kogudust taga kiusates. Ta koges ka seda, kuidas talle täielikult andestati. Jah, Paulus võis oma isiklikule armu kogemusele toetudes öelda: „Ent kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks”. Sedasama rohket armu koges röövel, kes oli Jeesuse kõrval ristil ja saigi veel vaid armu paluda. Kuigi ta ei saanud enam oma elu muuta, sai ta siiski kõik andeks. Need, kes on kogenud sedasama ülirohket armu, ei saa enam elada endisel viisil. Kuigi arm katab kinni kogu pattude hulga, ei tähenda see, et võiksime jätkata patust elu. Paulus oli valmis muudetud mehena tegema kõik Kristuse heaks. Usun, et röövelgi oleks elanud edasi teisiti, kui see oleks võimalik olnud. Nii ka meie kõik, kes oleme kogenud armu, püüame elada nii, et meie elus ei valitseks enam patt, vaid igatsus teha Jumala tahet.