Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Rm 8:8-14

Kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale. Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma. Kui aga Kristus on teie sees, siis on ihu küll patu tõttu surnud, aga Vaim on õiguse tõttu elu. Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab. Niisiis, vennad, et me oleme küll võlglased, kuid mitte oma loomusele, et peaksime loomuse järgi elama. Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.

Jumal juhib meid teel, mis viib igavesse ellu. Selle teekonna siht on taevas Jumala juures, kus kõik raskused on möödas. Seal on täiuslik rõõm ja rahu, ei ole enam midagi halba. Selle taevase olukorra kohta on meil isegi eraldi sõna: õndsus. Kui Jeesus alustab Mäejutlust, siis sissejuhatuses on mitmed laused, kus Jeesus ütleb, kes on õndsad. Õndsad on need, kellel maises elus on pigem raske. Jumala Vaim juhib meid küll rõõmu ja rahuga täidetud ellu, kuid ometi on see teekond täis raskusi. Täna, palmipuude pühal, tuletame meelde rõõmsat päeva, mil Jeesus Jumala Vaimust juhituna läks eesli seljas Jeruusalemma. Paljud rõõmustasid Tema üle ja tervitasid Jeesust rõõmsalt kui kuningat. Kuid ka sellel päeval Jeesus teadis, et enne tõelisele taevasele kuningatroonile astumist on ees kõige raskemad päevad. See teekond oli Jeesuselegi raske, kui Ta palvetas, et kui võimalik, siis Isa säästaks Teda sellest. Siiski ei teinud Jeesus oma tahtmist, vaid Isa tahtmist. Laseme siis meiegi Jumala Vaimul end juhtida ka siis, kui teekond meie inimlikule loomusele ei ole kerge. Selle teekonna lõpp on Jumala riigi täiuslikus rõõmus ja rahus.

Jh 9:1-17

Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest. Ja ta jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?” Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod. Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha. Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus.” Nende sõnade järel ta sülitas maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga tema silmi ja ütles talle: „Mine pese end Siiloahi tiigis!” „Siiloah” on tõlkes „Läkitatu”. Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana. Siis ütlesid naabrid ja need, kes teda seni olid kerjusena näinud: „Eks see ole sama mees, kes istus ja kerjas?” Ühed ütlesid: „Jah, ta on seesama,” ja teised: „Ei, ta on vaid tema sarnane.” Tema ise ütles: „Mina olen seesama.” Siis nad küsisid: „Kuidas sinu silmad avanesid?” Tema vastas: „Inimene, keda nimetatakse Jeesuseks, tegi muda ja võidis mu silmi ja ütles mulle: „Mine Siiloahi tiigi äärde ja pese end!” Kui ma siis läksin ja pesin, saingi nägijaks.” Ja nad küsisid temalt: „Kus ta on?” Ta ütles: „Ma ei tea.” Nad viisid tema, endise pimeda, variseride juurde, sest see päev, mil Jeesus tegi muda ja avas ta silmad, oli hingamispäev. Ja variserid küsisid temalt nüüd omakorda, kuidas ta on saanud nägijaks. Aga tema ütles neile: „Ta pani muda mu silmadele ja ma pesin end ning näen nüüd.” Siis ütlesid mõned variseridest: „See inimene ei ole Jumala juurest, sest ta ei pea hingamispäeva.” Teised ütlesid: „Kuidas saab patune inimene teha niisuguseid tunnustähti?” Ja nende vahel oli lahkmeel. Nad ütlesid nüüd taas pimedale: „Mida sina ise tema kohta ütled, et ta on avanud sinu silmad?” Aga tema ütles: „Ta on prohvet.”

Tänane loetud sõna räägib meile loo pimedana sündinu nägijaks saamisest. Enne kui Jeesus annab pimedale nägemise tagasi, ütleb Ta, et Tema on tõeline elu valgus. Olulisemgi kui füüsiline nägemine on see, et süda ja kogu elu oleks valgust täis. Peale seda teeb Jeesus muda ja saadab selle pimeda Siiloahi tiigi juurde silmi pesema. Ja nüüd selgub, et sellest mudast on saanud imeline salv, mis andis inimesele nägemise tagasi. Sündinud oli ennekuulmatu lugu – pimedalt sündinu sai nägijaks. Milline rõõm võis küll tervekssaanud meest täita! Kuid loetud sõna ei keskendu vabanemise rõõmule, vaid hoopis valguse ja pimeduse konfliktile. Ilmselt Jeesus teadis, et hingamispäeval muda tegemist peetakse tööks. Samuti teadis Jeesus, et kui keegi teeb hingamispäeval tööd, siis peetakse seda raskeks käsu rikkumiseks ja selline inimene ei saanud ju olla Jumalale meelepärane. Ometi valis ta just niisuguse tervendamise viisi. Kui Jeesuse sünni järel vaga Siimeon tulevikust kõneles, ütles ta: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk –, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.” (Lk 2:34). Ka siinses loos tulevad esile inimeste südame hoiakud. Jüngrid otsivad süüdlast – kui inimene on nii suures õnnetuses, peab kas ta ise või keegi ta lähedastest igal juhul süüdi olema. Variserid olid hingamispäeva seaduse ammu palju karmimaks teinud kui see tegelikult õige oli. Nad jäid oma seisukoha juurde, kuigi faktid rääkisid selget keelt Jumala tööst. Jeesuse sõnade ja tegude valguses võis igaüks saada osa tõelisest elu valgusest. Selle valguse vastuvõtmine oma ellu ja selle järgi elamine on aga igaühe isiklik otsus.