Aga kui variserid said kuulda, et Jeesus oli sulgenud saduseride suu, kogunesid nad sinna. Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates: „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?” Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.”
Armastusest kirjutab apostel Paulus korintlastele nõnda: „Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.” (1Kr 13:7). Olen Uue Testamendi armastuse kiitust lugedes ikka mõelnud: kui suur on tõelise armastuse võime loota ja oodata, et armastatu vastab samuti armastusega? Vanas Testamendis annab prohvet Jesaja edasi Jumala sõnumi Iisraelile: „Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea, rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades.” (Js 65:2-3) See sõnum väljendab mõtet, et Jumal ei lakka Iisraeli armastamast, kuigi rahvas ei pöördu südamest Jumala poole. Kui Jeesus rääkis tähendamissõna kadunud pojast ja armastavast isast, siis mõistame, et isa ei lakanud kogu aeg lootmast, et poeg siiski tuleb tagasi. Kui see sündis, oli isa rõõm suur. Jumal saatis oma Poja maa peale, et pakkuda päästet igale inimesele. See kõneleb Jumala piiritust armastusest inimeste vastu. Jumal on näidanud, et Ta armastab inimesi kogu olemusega, Ta on teinud kõik, mis võimalik, et oodata inimestelt sedasama. Seepärast Jeesus ütlebki, et olulisim on armastada Jumalat kogu olemusega – just samamoodi, nagu Jumal armastab inimesi.
