Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Jh 9:1-17

Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest. Ja ta jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?” Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod. Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha. Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus.” Nende sõnade järel ta sülitas maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga tema silmi ja ütles talle: „Mine pese end Siiloahi tiigis!” „Siiloah” on tõlkes „Läkitatu”. Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana. Siis ütlesid naabrid ja need, kes teda seni olid kerjusena näinud: „Eks see ole sama mees, kes istus ja kerjas?” Ühed ütlesid: „Jah, ta on seesama,” ja teised: „Ei, ta on vaid tema sarnane.” Tema ise ütles: „Mina olen seesama.” Siis nad küsisid: „Kuidas sinu silmad avanesid?” Tema vastas: „Inimene, keda nimetatakse Jeesuseks, tegi muda ja võidis mu silmi ja ütles mulle: „Mine Siiloahi tiigi äärde ja pese end!” Kui ma siis läksin ja pesin, saingi nägijaks.” Ja nad küsisid temalt: „Kus ta on?” Ta ütles: „Ma ei tea.” Nad viisid tema, endise pimeda, variseride juurde, sest see päev, mil Jeesus tegi muda ja avas ta silmad, oli hingamispäev. Ja variserid küsisid temalt nüüd omakorda, kuidas ta on saanud nägijaks. Aga tema ütles neile: „Ta pani muda mu silmadele ja ma pesin end ning näen nüüd.” Siis ütlesid mõned variseridest: „See inimene ei ole Jumala juurest, sest ta ei pea hingamispäeva.” Teised ütlesid: „Kuidas saab patune inimene teha niisuguseid tunnustähti?” Ja nende vahel oli lahkmeel. Nad ütlesid nüüd taas pimedale: „Mida sina ise tema kohta ütled, et ta on avanud sinu silmad?” Aga tema ütles: „Ta on prohvet.”

Tänane loetud sõna räägib meile loo pimedana sündinu nägijaks saamisest. Enne kui Jeesus annab pimedale nägemise tagasi, ütleb Ta, et Tema on tõeline elu valgus. Olulisemgi kui füüsiline nägemine on see, et süda ja kogu elu oleks valgust täis. Peale seda teeb Jeesus muda ja saadab selle pimeda Siiloahi tiigi juurde silmi pesema. Ja nüüd selgub, et sellest mudast on saanud imeline salv, mis andis inimesele nägemise tagasi. Sündinud oli ennekuulmatu lugu – pimedalt sündinu sai nägijaks. Milline rõõm võis küll tervekssaanud meest täita! Kuid loetud sõna ei keskendu vabanemise rõõmule, vaid hoopis valguse ja pimeduse konfliktile. Ilmselt Jeesus teadis, et hingamispäeval muda tegemist peetakse tööks. Samuti teadis Jeesus, et kui keegi teeb hingamispäeval tööd, siis peetakse seda raskeks käsu rikkumiseks ja selline inimene ei saanud ju olla Jumalale meelepärane. Ometi valis ta just niisuguse tervendamise viisi. Kui Jeesuse sünni järel vaga Siimeon tulevikust kõneles, ütles ta: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk –, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.” (Lk 2:34). Ka siinses loos tulevad esile inimeste südame hoiakud. Jüngrid otsivad süüdlast – kui inimene on nii suures õnnetuses, peab kas ta ise või keegi ta lähedastest igal juhul süüdi olema. Variserid olid hingamispäeva seaduse ammu palju karmimaks teinud kui see tegelikult õige oli. Nad jäid oma seisukoha juurde, kuigi faktid rääkisid selget keelt Jumala tööst. Jeesuse sõnade ja tegude valguses võis igaüks saada osa tõelisest elu valgusest. Selle valguse vastuvõtmine oma ellu ja selle järgi elamine on aga igaühe isiklik otsus.

Rm 5:1-11

Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele. Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid. Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu viha eest nüüd, kui me tema vere läbi oleme saanud õigeks. Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud. Aga mitte ainult seda, vaid me ka kiitleme Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse.

Meie usk ja lootus toetuvad Jumala armastusele. Jumala armastuse väljenduseks on Kristuse ristisurm meie pattude eest. See Jumala tegu näitab meile, kui kindel on Jumala armastus – Ta oli valmis loovutama iseend meie heaks siis kui meie Temast ei hoolinud. Uskudes, et Jumal on meid patustena armastanud, võime olla palju kindlamad, et nüüd kui meie igatsus on elada Temale meelepäraselt, tahab Jumal meile oma armastuses kinkida veelgi enam. Me võime juba siin maa peal kogeda rahu igas olukorras. Kuigi alati ei pruugi olla kerge, usaldame Jumalat, kes kannab meid läbi igast olukorrast. Ja meie tõeline lootus pole ju seotud maise rõõmu ja edukusega, vaid Jumala riigiga taeva kirkuses ja aus. See lootus ei jäta meid häbisse, sest Jumal ise oma armastuses kingib selle neile, kes Teda armastavad ja usaldavad.