Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Lk 14:7-14

Aga Jeesus rääkis neile, kes olid kutsutud, tähendamissõna, märgates, kuidas nad valisid aulisemaid istekohti: „Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem, ja see, kes sinu ja tema on kutsunud, tuleb ja ütleb sulle: Anna koht temale! ja sa peaksid siis minema häbiga kõige viimasesse paika; vaid kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu viimasesse paika, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, ja sulle ütleb: Sõber, tule siia lähemale! siis on sul au nende kõikide silmis, kes sinuga ühes lauas istuvad. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.” Aga sellele, kes ta oli kutsunud, ütles Jeesus: „Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nemadki sind vastu kutsuks enda poole ja sellest tuleks sulle tasu, vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda, vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel.”

Inimestele meeldib, kui neid austatakse. Kui Jeesus on koos teiste lugupeetutega kutsutud variseride ülema juurde koosviibimisele, siis külalised püüavad leida kohad, kus neid kindlasti märgataks. Seda tähele pannes räägib Jeesus tähendamissõna alandlikkusest ja sellest, et õige tasu ei tule siin maa peal. Kui Jeesus kõneleb ajastu lõpust ja suurest rahvaste kohtust, siis taevariiki pääsevad need, kes on teinud lihtsaid asju: andnud süüa näljastele, võtnud vastu kodutuid, kandnud hoolt haigete eest. Isegi klaas vett janusele on Jumala juures tähele pandud. Need, kes seda kõike on teinud, pole aga oma arvates midagi erilist korda saatnud – nad isegi ei mäleta, et nad seda kõike on teinud. Kes on lihtsalt teeninud teisi, ootamata tasu või vastuteenet, need pärivad igavese õndsuse ja au. Kes aga otsivad austust inimestelt, need võivad küll siin maa peal olla lugupeetud, kuid jäävad ilma tõelisest aust, mille annab Jumal igaveses elus.

Heebrealaste 12:5-13

Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: „Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab.” Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata? Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad. Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me pelgasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada? Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest. Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud. Seepärast tehke jälle tugevaks lõtvunud käed ja jõuetud põlved ja õgvendage teerajad oma jalgadele, et lonkur ei väänaks jalga, vaid pigem saaks terveks.

Kirjas heebrealastele on üheteistkümnenda peatüki alguses usu definitsioon. Seejärel kirjutab kirja autor palju usukangelastest, kes oma elu jooksul on hooimata raskustest ja kannatusest jäänud usus kindlaks. Kahetestkümnenda peatüki alguses on kirjutatud, et need usukangelastest eelkäijad on nagu suur pilv tunnistajad meie ümber, kes ühtasi on meile ustavuse eeskujuks. Suurim eeskuju, kes kannatas ja ustavaks jäi, on Jeesus Kristus ise. Ja nüüd jätkab kirja autor mõttega, et kõiki neid kannatusi ja võitlusi eluteel tuleb võtta Jumala kasvatamisena. Need ei olegi lihtsalt kogemata meie elus, vaid nende abil tahab Jumal meid tuua enesele lähemale, et saaksime osa Tema pühadusest. Kui põllumees või ajapidaja tahab saaki saada, peab ta nägema vaeva, et sügisel tõepoolest saak kokku panna. Kui taimede eest üldse ei hoolitsetaks, siis midagi ehk saaks, aga ilmselt mitte rikkalikku saaki. Nii on kogu aeg vaja näha vaeva ja pingutada, et sügisel saaki kogudes saaks rõõmustada. Ka see, kui Jumal meid kasvatab, ei pruugi olla meile kerge. Ilmselt on meil kõigil eluteel sündmusi ja aegu, mis on toonud meile kurvastust. Kuid sageli võime tagasi vaadates kinnitada, et just need rasked ajad on teinud meid tugevamaks ja kasvatanud meie usku. Tuletades meelde mineviku raskusi ja Jumala abi, võime olla julged ka praegustes ja tulevastes raskustes.