Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Ef 3:14-21

Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega. Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.

Paulus palub, et efeslased võiks saada Vaimu väge, et nende usk ja armastus oleks kindlad ning et nad suudaks mõista Jumala armastuse suurust – mis Kristuses ületab tegelikult kõike mõeldavat. Kui Paulus selle palvega Jumala ette tuleb, siis ta ei palu mitte inimlike mõõtude järgi, vaid Jumala rikkust arvestades. Lõpuks lisab ta veel, et Jumal suudab teha veelgi rohkem kui me üleüldse suudame ette kujutada. Milline julgustus on see täna meile! Me ei pea toetuma iseendi oskustele ja võimetele – vaid kõikvõimsale Jumalale, kes on kõige Looja. Me võime oma palveis olla julged – sest Jumal on suur. Ja muidugi me kummardame rõõmuga taevast Isa, kes on Kristuse läbi meid lunastanud ja kingib meile kõik, mida vajame igaveseks eluks!

Täna, emadepäeval, peame meeles oma emasid ja vanaemasid, kes meile palju head on teinud.

Piiblitekst on Ap 13:43-52

Pärast sünagoogist äraminekut järgnesid paljud juudid ja jumalakartlikud proselüüdid Paulusele ja Barnabasele, kes vestlesid nendega ja veensid neid jääma Jumala armusse. Aga järgmisel hingamispäeval kogunes peaaegu kogu linn Issanda sõna kuulama. Rahvahulki nähes muutusid juudid väga kadedaks ja vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele. Paulus ja Barnabas aga ütlesid avalikult: „Meie kohus oli rääkida Jumala sõna esiteks teile, aga et teie selle enesest ära tõukasite ega arva end igavest elu väärivat, siis vaata, me pöördume paganate poole. Sest nõnda on meid Issand käskinud: „Ma olen su pannud paganate valguseks, et sa oleksid päästeks ilmamaa otsani.”” Seda kuuldes rõõmustasid paganad ja ülistasid Issanda sõna ning said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks. Ja Issanda sõna levis üle kogu maakonna. Aga juudid ässitasid kõrgemast seisusest jumalakartlikke naisi ja linna ülikuid, õhutades neid taga kiusama Paulust ja Barnabast, ning kihutasid nad välja oma piirkonnast. Nemad aga raputasid tolmu oma jalgadelt nende peale ja tulid Ikoonioni. Ja jüngrid said täis rõõmu ja Püha Vaimu.

Paulus ja Barnabas olid misjonireisil. Jumal oli nad valinud misjonitööle ja Antiookiast olid nad palve ja õnnistusega teele saadetud. Peale kohtumist Kristusega Damaskuse teel ja pöördumist läks Saulus „järjest vägevamaks ja ajas segadusse Damaskuses elavad juudid ning selgitas, et Jeesus ongi Messias.” (Ap 9:22) Sedasama tegi Paulus ka Pisiidia-poolse Antiookia sünagoogis, kui talle sõna anti. Pauluse kõne oli mõjuv. Palju juute ja juudiusku pöördunud paganaid võtsid vastu sõnumi Kristusest. Järgmisel päeval oli veelgi suurem hulk inimesi – ilmselt nii juute kui paganaid – tulnud kuulama Paulust ja Barnabast. Ja nagu varemgi, koges Paulus vastuseisu just juutide poolt, kes hakkasid igati vastu töötama. Vastuseis ei takistanud Jumala tööd – lihtsalt sellest said osa teised inimesed, need, kes olid valmis Sõna vastu võtma. Jumal armastab iga inimest ja pakub päästet Kristuses kõigile. Valituks saab aga see, kes ise Jumala armu vastu võtab. Kes seda teeb, võib rõõmustada Issandas.