Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Jk 3: 13-17

Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las ta näitab hea käitumisega oma tegusid tarkuse tasaduses. Kui teie südames on aga kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu! See pole ülalt tulev tarkus, vaid maine, hingelik, deemonlik. Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid. Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta. Rahutegijaile külvatakse rahus õiguse vilja.

Üks eesti vanasõna ütleb, et kadedus on kuradi ema. Juba Eedeni aias püüdis saatan äratada inimestes kadedust. Võib öelda, et see tal ka õnnestus. Kadedust peetakse üheks surmapatuks. Kadedusest haaratud inimene võib teha väga halbu tegusid. Juba üsna varakult põhjustas kadedus esimese mõrvatöö – Kain tappis oma venna Aabeli. Jaakobuse kirja kolmas peatükk kõneleb keele talitsemisest. Enne mõtle, siis ütle – ka see kõnekäänd on meile tuttav. Siiski juhtub, et ütleme kiirustades ja mõtlemata. Pärast alles mõistame, et ei oleks pidanud niimoodi ütlema. Halvad sõnad viivad halbade tegudeni. Kirja alguses ütleb apostel, et igaüks olgu „pikaldane rääkima” – ära kiirusta kohe ütlema, mis keelel. Tark inimene kaalub oma sõnu ja püüab kõiges käituda nii, et tülid ja pahandused saaks vaigistatud. Kui keegi vajab seda tarkust, siis kirjutab apostel Jaakobus meile nii: „Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.”

Ps 116:1-9

Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja. Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: „Oh Issand, päästa mu hing!” Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja. Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind. Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud! Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest. Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.

Vahel öeldakse, et elu on üks hädaorg. Ilmselt ei ole tõesti ühtki inimest, kes ei oleks kunagi sattunud raskustesse. Mõnikord võivad mured kasvada lausa üle pea. Ka psalmist on oma elus kogenud sedasama – et raskused tema jaoks on liiga suured. Ta hüüab Jumala poole, sest usub, et Jumal saab alati aidata. Usupalvele järgneb ka kogemus – Jumal aitas! Seepärast võib ta nüüd tänada Jumalat ja hingata oma vaevadest. Ja vaadates ettepoole, usub laulik, et Jumal kannab teda edaspidigi. Apostel Paulus kirjutab roomlastele, et kindel usk Jumalasse annab lootuse, mis ei jäta häbisse. Usk Jumalasse ja lootus Temale kannavad meidki igal päeval.