Kärdla Baptistikoguduse koduleht

1. Moosese 15:5-12

Ja ta viis tema õue ning ütles: „Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!” Ja ta ütles temale: „Nõnda saab olema sinu sugu!” Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks. Ja ta ütles temale: „Mina olen Issand, kes tõi sind Kaldea Uurist, et anda sulle päranduseks see maa!” Aga ta küsis: „Issand Jumal, millest ma ära tunnen, et ma selle pärin?” Siis ta vastas temale: „Too mulle kolmeaastane mullikas, kolmeaastane kits, kolmeaastane jäär ja turteltuvi koos lennuvõimelise pojaga.” Ja ta tõi temale kõik need, lõikas need keskelt lõhki ja pani vastavad pooled vastakuti; aga lindusid ta ei lõiganud lõhki. Kui röövlinnud laskusid korjuste peale, siis peletas Aabram need minema. Aga kui päike loojus, vajus Aabram sügavasse unne, ja vaata, suur ja pime hirm haaras teda.

Iisraeli esiisa Aabrami lood algavad 1. Moosese raamatu 12. peatükist, kui Jumal kutsub Aabrami ja läkitab ta uuele maale. Juba kutsumisel saab ta Jumalalt tõotuse, et tema järglasetest saab suur rahvas. Aabram läks, nagu Issand teda käskis. Ta uskus Jumalat. Seda tõotust kordab Jumal mitmeid kordi. Aabrami lood kõnelevad sellest, kuidas aastad lähevad, aga tõotuse täitumist ei paista tulevat – sest Aabramil pole ainsatki järglast. Kas ei või siis inimest haarata kahtlus või hirm – kus on Jumala tõotus, kui midagi ei juhtu? Siiski, Jumal ei unusta oma tõotust. Jumal ilmutas end Aabramile taas ja andis talle uue nime – Aabraham, paljude rahvaste isa. Jumal tegi seda, mida Ta oli tõotanud. Jeesus on meilegi andnud tõotusi: Ta on iga päev meiega kuni ajastu lõpuni; Ta on meile valmis pannud paremad eluasemed Jumala juures, Ta kannab meid igas olukorras. Uskugem Jumalasse, uskugem Kristusesse hoolimata kõigist kahtlustest ja hirmudest!

Psalm 91:1-15

Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!” Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest. Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall. Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal. Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu. Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele. Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks. Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile. Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel. Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi. Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad. „Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime. Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.

Tänases ajas, kus meieni jõuavad sõjasõnumid Ukrainast, võib tõusta südamesse küsimus: Jumal, miks Sa lubad sellist kurjust? Kindlasti kannatavad Ukrainas ka usklikud riiki tabanud rünnakute läbi. Kus on siis Jumala kaitse, Tema hoidmine? Et Jumal laseb ka oma ustavate sulaste ellu tulla kannatusi, seda kinnitab meile juba Vana Testament. Iiob oli täiesti vaga – ja ometi tabasid teda erakordsed kannatused. Jeremija andis ustavalt edasi Jumala sõnumit Iisraelile – ja pidi sellest hoolimata taluma palju vintsutusi. Jeesus tegi palju head – aga mõisteti oma rahva poolt lõpuks surma. Jeesus kinnitas oma jüngritele seda teades juba ette, et ka neil tuleb kannatada. Paulus loetleb kõiki kannatusi, mida ta pidi taluma nii oma rahva poolt kui paganate keskel Kristust kuulutades. Ja siiski on kõigis olukordades Jumal see, kes päästab. Jumal päästis Iiobi ja pööras tema saatuse. Jumal hoidis Jeremijat nii et vastased ei saanud temast jagu. Jumal äratas surnuist üles Jeesuse ja tõstis Tema nime üle kõigi nimede. Ja Pauluski oli veendunud, et talle on valmis panud õiguse pärg Jumala juures. Issand on meie varjupaik ja meie kindel mäelinnus, kelle peale me loodame!