Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina - see tähendab vaenu - oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu. Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile, sest tema läbi on meil mõlemal ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde. Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.
Saulus oli üliagar Jeesuse järgijate tagakiusaja. Ta oli veendunud, et kõik usuteel käijad on valel teel ja eksitavad juute ära õigelt Jumala teelt. Seda kuni päevani, mil Saulus Damaskuse teel kohtus Kristusega. Peale seda sai endisest õppinud ja ustavast variserist veelgi ustavam ja innukas Kristuse kuulutaja. Sellest, mis ta variserina oli õppinud, oli tal kindlasti kasu – ta oskas näidata just Seadusele tuginedes, et Jeesus on see Messias, keda juudid ootasid. Paulus püüdis esmalt ikka kuulutada oma rahvuskaaslastele. Kuid kui juudid ikka ja jälle Kristuse enesest ära lükkasid, pöördus Paulus paganate poole. Kristus oli tulnud kõigi inimeste päästeks. See igatsus, et juudidki Kristusesse uskuma hakkaks ja saaksid samuti pääste osaliseks, jäi Pauluse südamesse ikka alles. Kristuses kaovad vaheseinad rahvaste vahel – lõpeb vaen ja eristamine, „meie ja nemad” asemel on üks Jumala rahvas. Tänu olgu Jumalale, kes Kristuse läbi kingib igaühele rahu Jumalaga – aga ka rahu inimeste vahel. Palume, et vaen ja sõda võiks lõppeda ja rahu võiks kasvada!
