Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Johannese 20:19-23

Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!” Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”

Seda Johannese poolt edasi antud Jeesuse ilmumist oma jüngritele nimetatakse väikeseks nelipühaks, sest Jeesus ütleb siin: „Võtke vastu Püha Vaim”. Peale Jeesuse ristilöömist ja surma olid jüngrid hirmunud. Kui Jeesusega oli läinud nii, siis kartsid jüngrid ilmselt nüüd ka iseendi pärast. Nädala esimese päeva hommikul olid naised käinud haual – aga Jeesust ei olnud hauas. Naised olid ka Jeesusega kohtunud ja seda ka jüngritele teatanud, et Jeesus on ülestõusnud ja elab. Siiski ei ei võtnud see sõnum veel ära jüngrite kartust. Kui nüüd Jeesus neile isiklikult ilmub, siis saavad jüngrid taas rõõmsaks. Ja esimene, mida Jeesus neile ütleb, on: „Rahu olgu teile.” Iga inimene vajab rahu ja rõõmu. Olukorrad meie ümber võivad sageli olla sellised, et rahu ja rõõm kaovad ja me oleme ebakindlad ja kardame tulevikku. Sageli ei aita meid siis ühegi inimese püüd meid julgustada. Kui kohtume isiklikult Jeesusega, siis Tema annab meile rahu ja rõõmu, mis on olukordadest suurem. Tema kingib meile oma Püha Vaimu, kes on meie sees ja saadab meid alati. Tema Püha vaimu väes võime alati elada rõõmsalt ja julgelt – sest Temale on antud kõik meelevald tavas ja maa peal.

Johannese 17:11-19

Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes. Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest. Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde! Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.

Tänane evangeeliumi tekst on Jeesuse ülempreesterlikust palvest. Issand palus oma jüngrite eest, enne kui tuli kõige raskem aeg – Jeesusel oli ees Kolgata tee. See palve kõneleb raskustest, mis on ees ootamas. Aga see kõneleb ka rõõmust, mis täidab jüngrite südameid igal ajal. Kuna Jeesuse jüngrid ei ole maailmast – nad ei ela ega käitu nii, nagu selles maailmas on tavaks – siis on jüngreid ees ootamas katsumuste ajad. Kuid siiski tuleb jüngreil selles maailmas elada. Sealsamas ülemises toas jüngreile kõneldes ütleb Jeesus ka: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.” Kui Jeesus saadab jüngreid kuulutama, ütleb Ta: ma läkitan teid kui lambaid huntide keskele. Ja siiski pole meil vaja midagi karta, sest Jeesus on meiega. Tema kannab meid läbi ja viib meid ka eesmärgile. Tema annab meile rõõmu ja julguse igas olukorras. Tema ise on oma Püha Vaimu läbi meiega kuni ajastu lõpuni.