Kärdla Baptistikoguduse koduleht

2. Korintose 12: 7-10

Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks. Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.

Paulusel oli korintlastega raske. Korintose koguduses oli neid, kes ei pidanud Paulust vääriliseks kandma apostli nime. Selle peale tõi Paulus oma elust kinnitusi, et Jumal ise oli talle usaldanud apostliameti. Ta kirjutas süüdistajatele vastuseks: „Tuleb kiidelda, ehkki sellest pole kasu”. Ning kirjutas mehest, kes oli saanud nägemuse kolmandast taevast ja näinud ning kuulnud asju, mida maisete sõnadega ei ole võimalik väljendada. Kuigi Paulus ei nimetanud otseselt iseend selleks aulise nägemise saanud meheks, on siiski üpris selge, et just tema ise saigi selle võrratu taevase kogemuse osaliseks. Samuti võis Paulus kinnitada, et ta oli isiklikult kohtunud Jeesuse Kristusega. Kuid kõneldes oma kutsumusest apostlina, ütles ta, et kõik see ei ole tänu tema suurepärastele võimetele, vaid Jumala armule. Nüüdki, olles kirjutanud võrratust taevasest kogemusest, kirjutab ta ka raskusest oma elus. Paulus ise soovis sellest raskusest väga vabaneda. Kuid Issanda vastus oli, et selles asjas tuleb Paulusel lihtsalt usaldada Jumala armu ja leppida sellega, et ka tema elus on nõrku kohti. Palugem, et Jumala arm võiks meiegi elus suureks saada. Tema võib ka nõtrade inimeste kaudu teha rohkem, kui me ise oskame arvata.

Ps 30:2-13

Sind, Issand, ma ülistan, sest sa oled mind toonud välja hädast ega ole lasknud mu vaenlasi rõõmutseda minu pärast. Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks. Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda. Laulge kiitust Issandale, teie, tema vagad, ja ülistage tema püha mälestust! Sest tema viha kestab silmapilgu, aga ta lahkus kogu eluaja; õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine. Aga ma mõtlesin heas põlves olles: Mina ei kõigu iialgi! Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu. Issand, sinu poole ma hüüdsin ja oma Issandat ma anusin: „Mis kasu on mu verest, kui ma lähen hauda? Kas põrm hakkab sind tänama? Kas ta kuulutab sinu ustavust? Kuule, Issand, ja ole mulle armuline; ole, Issand, minu aitaja!” Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks, et mu hing laulaks sulle kiitust ega vaikiks. Issand, mu Jumal, ma tahan sind tänada igavesti!

On kaunis, kuidas Taavet juba Vana Testamendi päevil tänab Jumalat Tema imelise abi eest. Jumal on see, kes ka surmast päästab! Jumal on see, keda me tahame tänada igavesti! Tänases evangeeliumitekstis Markuse 5ndas peatükis on lugu Jairuse tütre ülesäratamisest. Kui kõik ümberringi kinnitavad Jairusele, et enam pole midagi teha, sest armas tütreke on surnud, siis Jeesus kinnitab Jairust: „Usu ainult!” Jeesus on kuulnud Jairuse ahastavat appikutset ja Tema saab ning tahab aidata. Ei ole vahet, mis on juhtunud, isegi surm ei ole Jeesuse jaoks midagi pöördumatut. Taavet tunnistab: „Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks.” Hüüdkem alati julgesti Jumala poole – ka siis, kui meile endale võib tunduda, et niikuinii on kõik läbi. Tema muudab meie kurvad hetked rõõmupäevadeks ja tõstab meid taas üles. Tema on meie aitaja ja Teda täname alati!