Tervitused Eestisse!

„Challenge“ (tõlkes „Väljakutse“), laager liikumispuuetega inimestele, mis toimus 29. juunist 5. juulini Talsi Kristlikus koolis, on läbi. Sel aastal oli meil 13 osalejat ning 16 personali ja/või isiklikku abistajat üle kogu Läti ning mõnedel inimestel võttis Talsisse kohale jõudmine aega kaks päeva.

Selle nädala jooksul oli laagrilistel võimalus osa võtta erinevatest tegevustest. Meil olid loengud teemal Piibel ja puudega inimene, Piibel ja depressioon, kuidas õppida Piiblit ning tegime testi, et teada saada oma isiksuse omadusi. Loengutele lisaks oli meil kahel päeval muusika ja kunsti töötuba. Enamusel ei olnud aimugi, et neil on kunstianne ning võimalus end selle kaudu väljendada. Näiteks oli meie hulgas Madara, kelle käeline motoorika on väga nõrk, kuid temast sai küünarnuki kunstnik. Ma polegi veel sellisest maalimise viisist kuulnud ning ta juhendajale meeldis see nii palju, et lubas ise kodus küünarnuki stiili järgi proovida. Peale istuva tegevuse toimusid meil sport ja mängud, hommikuvõimlemine, orienteerumine Talsi linnas, filmiõhtu ning Kaspar püüdis enamikele osalejatest vähemalt korra füsioteraapiat ja/või massaazi teha. Olime kutsunud ka külalisi ning esimesel õhtul andis laagrilistele kontserdi Xenos (Läti tuntud kristlik bänd), oma reisimuljeid jagas ning pilte näitas 11 aastat Noorte Missiooni laeval „Anastasis“ töötanud Guntars ning Jumala Sõna jagas Indiast pärit, kuid praegu Lätis elav pastor Sam.

Laagrilistele meeldisid väga pastor Sam, Xenos ja kunstitöökoda, kuid laagrikulminatsiooniks oli ekstreempäev Noorte Missiooni Valdemarpilsi Õppekeskuses. Kõigil oli võimalik osa võtta köiekursusest (inglise keeles rope course kõlab küll natuke paremini), kuna meil on keskuses mitmeid köitest tehtud madalaid ja kõrgeid elemente, kus grupid käivad ennast proovile panemas ning meeskonnatööd õppimas. Enamus nendest elementidest eeldab tugevat jalgade ja kättetööd, kuid saime pakkuda meie laagrilistele kahte elementi: „Lendorav“ ning „Hiigelkiik“. Esimene element viib inimese kiiresti 18m kõrgusele puude vahele, kus ta saab siis lennelda ja mängida oravat. Selles osalemiseks ei pea ise palju midagi tegema ning aitab vaid abistajate usaldamisest ning kõrguse kartusest üle saamisest. Tore oli vaadata kuidas ratastoolist ülesse puude latvadesse lennati. Teine element oli keerulisem ning meie hulgas oli mitmeid inimesi, kes seda (veel) läbida ei julgenud. Algselt on mõeldud, et osaleja ronib 9m kõrgusel olevale platvormile ning astub sealt alla tühjusesse ning lõpetab puude vahel kiikumisega. Kuna enamus laagrilistest ei olnud võimelised ise puu otsa ronima (oli ka neid, kelle jaoks oli see väga raske, kuid sellegipoolest ronisid), siis nemad tõmmati köitega platvormile istuma ning igaüks sai ise otsutada, millal ta laseb end alla lennutada. Kõik osalejad ütlesid, et esimene element oli „käkitegu“ võrreldes teisega ning enamus poleks eluilmas uskunud, et on nii „hullud“ tegemaks midagi nii ekstreemset. See oli võimalus ennast proovile panna ning näha, et nad on võimelised palju enamaks kui kunagi  võimalikuks pidasid .

Peale köiekursust sõidutas Kaspar kõiki osalejaid ATV-ga. Kuna meil sel aastal kahjuks veel ei olnud spetsiaalset istet, siis sõitja sai teada, kuidas tunneb end vorst võileiva vahel, kuna Kaspar istus ees ning Andis mängis turvavarustust tagant poolt. Alguses ütles enamus osalejaist, et nemad ei julge sõita või ei ole võimelised ATV-le istuma. Meie kartusest ei hoolinud ning leidsime kõigile individuaalse istumise viisi. Kõigele ekstreemsusele lisaks võidi keskuses lasta endale teha ka „looma teraapiat“ (meil oli seal üks kass, kaks koera ning kaheksa kuu-vanust kutsikat) ning lõpetada päev lõkke ääres istudes.

Lisaks meie plaanitud üritustele saadi end proovile panna raadiole ja televisioonile intervjuusid andes. Raadio intervjuu ei tulnud meile tegelikult üllatusena, kuna üks meie personalist töötab Läti kristlikus raadios, kuid televisoon oli küll suureks üllatuseks. Talsi TV nägi meie laagrilisi ratastoolides auklikel teedel end proovile panemas ning tuli küsima, mis siin linnas toimub. Ratastoole näeb Talsis väga harva ning Talsi TV otsustas meie laagrist pooletunnise saate teha. Selleks käidi meid filmimas ning intervjueerimas. Seega tuli välja, et me andsime kõigile lisaks võimaluse olla raadio ja TV staar.

See oli meie esimene pikem laager ning loomulikult tegime selle ajal mitmeid vigu ning mitte kõik tegevused ei olnud lõpuni valmis mõeldud. Sellegipoolest jäid osalejad väga rahule ning kolm neist isegi keeldusid koju minemast, kuna peeti koos oldud aega liiga lühikeseks ning soovitati sellist laagrit korraldada mitte kord aastas vaid kord kuus. Igatahes oli laager väljakutseks nii osalejatele kui ka personalile ning seega sai laagri  nimi õieti pandud ;). Tunneme, et see oli vaid väike algus palju suuremale tegevusele.