Wings for Wheels’i (Riia Noorte Missiooni tööharu) ajalukku on kirjutatud veel üks rõõmus ja tähtis sündmus – „Väljakutse 2” ehk laager puuetega inimestele, mis toimus 5. – 10. juulini Talsi Kristlikus koolis. Kuigi peale eelmist laagrit sõitis W4W töögrupp Läti erinevatesse kohtadesse, et otsida paremaid ratastoolidele kohandatud ruume, Talsile samaväärset kohta leida ei õnnestunud. Vaadeldud paigad olid kas lõpuni kohaldamata, liiga kallid või ei võimaldanud mahutada plaanitavat arvu ratastoolides laagrilisi. Lõppude lõpuks otsustasime ka sel aastal kasutada Talsi Kristliku kooli koduseid ruume, kus meid lahkelt vastu võeti. Eelmisel aastal osalenud ütlesid end tundvat seal juba nagu omas kodus.

 

Isegi kui me kutsume tulevasi laagreid teise nimega, jääb iga laager sellegipoolest väljakutseks. Loomulikult abistab töögruppi eelmistel aastatel saadud kogemus, kuid ükski olukord ei ole täpselt samasugune. Jumal tuletas meile meelde, et tahtes näha õnnestunud laagrit ja selle ajal toimuvat Jumala tööd, on meil vaja jääda Temaga pidevasse ühendusse, koondades kogu tähelepanu Temale ning oodates abi vaid Tema käest. Jumala laste õnne saladus on sõltuvus Jumalast.

 

Üheks „väljakutsetest” oli asjaolu, et meil tuli hakkama saada ilma Evelynita, kes mõni nädal enne laagrit jättis oma panuse laagri ettevalmistustöödesse ning sõitis Eestisse, et rahulikes oludes veeta viimased nädalad enne lapse sündi. Me palusime Jumalalt, et Kasparil ei oleks vaja keset laagrit ootamatult Eestisse kihutada, kuna laps sünnib oodatust varem ning Jumal kuulis palvet ning Rasmus ootas kuni 16. juulini :-).

 

Sarnaselt eelmisele aastale olid laagerdajad Läti erinevatest kohtadest – Balvist, Rezeknest, Liepajast, Ventspilsist, Riiast, Saldusest jne. Mõni kaastöötaja sõitis kohale isegi Suurbritanniast ja Hollandist. Paljud laagrilised osalesid juba teist või kolmandat aastat järjest, kuid igal aastal annab Jumal meile uusi inimesi ja selle üle on meil ainult hea meel. Kuna osavõtjate hulgas oli ka vene rahvusest inimesi, tuli loengute ja teiste tegevuste ajal kindlustada tõlge kolme keelde – läti, inglise ja vene. Õnneks oli meie hulgas keeleoskaid inimesi ning tõlkimisega ei olnud  probleeme.

 

Peale mitmeid kuid kestvat palvetamist, laagri ettevalmistustöid, loendamatute pisidetailide organiseerimist, osavõtjate, kaastöötajate, isiklike abistajate otsimist jne, võisime lõpuks näha Jumala imelisi palvevastuseid. Meile anti täpselt õige arv voodeid, saime kohandatud mikrobussi, millega inimesi Riiast Talsisse sõidutada ning leidsime osavõtlikke vabatahtlikke ja isiklikke abistajaid. Mõni nädal enne laagri algust oli meil raha vaid üüri ja osaliselt toidu eest maksmiseks, kuid mõni päev enne laagrit saime kogu puuduva raha ning võisime muretult maksta transpordi, bensiini, toidukaupade ja kõige muu hädavajaliku eest. Jumal on ustav!

 

Laagriprogramm sai väga tihe, sisaldades nii äraproovitud tegevusi kui ka uusi väljakutseid, milleks sel aastal olid näiteks mälumäng ja igapäevane pühendusmisaeg. Vabal ajal oli osavõtjatel võimalus kasutada füsioteraapia „teenuseid” ning sel aastal oli Kasparil abiks šotlane Shiona Alston.  Jorspeis’i ülistuslaulude kontsert oli väga nauditav. Lähis-Ida geograafias leidis aset teadmiste kontroll, mille järel käisime Shionaga „reisil” Iraagis. Kolme loengu jooksul õppisime tundma  Jumala Isa südant, kuulama ja ära tundma Jumala häält ning saime teada kuidas Jumala tugevus kerkib esile meie nõrkuses. Külalislektoriteks olid pastor Samuel Thomas Valuthadathil Indiast (ehk lihtsalt pastor Sam) ja Noorte Missiooni Riia osakonna juht Dave Lozinsky. (Ühele osalejatest, kes juba mitmeid aastaid ei soovinud käia kirikus, läks pastor Sam’i loeng nii „südamesse”, et ta peale laagrit käib regulaarselt pastor Sami juhitud koguduses „House of God”).

 

Maalimise töötuba jagati sel aastal algajate ja edasijõudnute vahel, kel juba põhitõed selged. Maalimise juures ei ole kõige tähtsam maalimise oskus vaid tahe ületada piirangud, lubades, nagu Gatis, üks meie osalejatest, „värvide emotsioone”.

 

Uueks töötoaks oli sel aastal näitlemine, kus osalejad õppisid tantsu- ja liigutustekunsti. Kui rääkida ratastoole kasutavatest inimestest, kelle jalgade ja kätte liigutused on väga piiratud, võite mõelda, et kuidas saab rääkida tantsust ja muusikas liikumisest? Viimasel laagri õhtul võisime veenduda, et see on võimalik, kuna kaks gruppi demonstreerisid meile näitlemise töötoas õpitut. Kui ei liigu jalad, liiguta käsi! Kui ei liigu ei jalad ega käed, liiguta pead! Kui ei liigu ei jalad, ei käed, ega pea, siis lihtsalt naerata Jumalale austuseks!

 

Talsis orienteerumine, mille jooksul otsisime erinevaid ülesannetes küsitud objekte, kujunes samuti lõbusaks ja huvitavaks. Viimaseks objektiks oli kino, mille juures tekkis spontaanne idee organiseerida ühine „kultuuriüritus” ja vaadata filmi „Ice Age 3” (Jääaeg 3). Õnneks ei olnud kino, kuigi ratastoolidele kohandamata, võitmatu kindlus ning sel päeval oli kinosaalis üheaegselt nii palju ratastoolides inimesi, keda seal pole nähtud kogu selle kino eluaja vältel. Mõned laagrilistest polnud juba aastaid kinos käinud ning nende jaoks sai sellest väga eriline sündmus.

 

Kannatamatult oodati päeva, et sõita Noorte Missiooni Õppekeskusesse Valdemarpilsis, kus ootas seiklusrada ja võimalus saada ATV-ga sõidutatud. Me palvetasime, et Jumal annaks hea ilma ja kaitseks viperuste ja traumade eest. Päev algas üsna ilusa ilmaga ja ei paistnud, et peaksime plaane muutma. Õppekeskuses meid juba oodati ning kõik, kes soovisid, said endale turvarihmad. Tuleb öelda, et puuetega inimeste puhul ei tasu otsustada selle järgi kuidas nad välja paistavad, sest mõned, kes igapäevaelus on tasased, mõistlikud ja tagasihoidlikud, on valmis erinevateks pöörasusteks, kui neile ainult antake selleks võimalus. Ilmnes, et ollakse valmis ületama endas psüholoogilisi barjääre, et olla „lendorava” rollis ja esitada näiteproovi 20 meetri kõrguselt! Liigutav oli näha, kui vaimustatud olid „lendorava” elemendist need inimesed, kes on igapäevaselt oma liikuvuse ja liigutuste võime poolest väga piiratud ning abitud.

 

Kahjuks Hiigelkiigeni me sel aastal ei jõudnud, kuna taevas läks pilve ja hakkas sadama. Kaspar jõudis veel mõnda inimest ATV-ga sõidutada, aga vihm oli ikkagi liiga tugev, et loodetut jätkata. Meil tuli Talsisse tagasi sõita ja programmi muuta.

 

Sportmängud osutusid väga kaasakiskuvateks ja lõbusateks. Erinevad võistluselemendid olid välja töödatud nii, et ükski laagrilistest ei pidnud jääma kõrvaltvaatajaks. Füüsilised takistused kompenseeris loov mõtlemine, oma rühma koostöö ja vastastikkune abi.

 

Loomulikult saabus laagri lõpp liiga kiiresti ning vähemalt südame põhjas sooviti, et laager veel kaua kestaks. Tähtsust ei omanud see, et tunti väsimust väljamagamata öödest, pingelisest programmist ning koduga võrreldes harjumatutest olukordadest. Viimasel õhtul enne armastussöömaaega tulid kokku kõik laagrilised - osavõtjad, vabatahtikud ja isiklikud abistajad, et jagada laagri muljeid. Enne seda oli kõigil võimalus anonüümsel tagasisidemelehel kritiseerida laagri nõrku kohti, kuid muljetamise ajal kuulsime vaid positiivset tagasisidet nii staazikatelt kui ka esimest korda osalejatelt, nii kristlastelt kui mitte-kristlastelt. Osalejatele jättis kustumatu mulje laagri südamlik miljöö. Oldi tänulikud laagrisse kutsumise eest ning selle eest, et siis arvestati nende erivajadustega. Paljud lahkusid vastandlikke mõtetega – rõõmsalt kogetu eest ning kurvalt, sõpradest lahkumise pärast. Mõned läksid tagasi „kodu vangistusse”, teiste tervislik seisund halveneb iga aastaga ning seetõttu ei ole teada, mis ootab neid järgmisel aastal. W4W töögrupp on rahul, et võisime jagada selle lühikese laagriaja jooksul midagi erilist Jumala Isa südamest, ja usume, et Jumal viib oma alustatud töö lõpuni.

 

Nagu Kaspar tavatseb öelda - ei olnud perfektne, aga oli hea. :-) Oleme Jumalale tänulikud tema ustavuse,  kinnituse ja julgustuse eest – nende hetkede eest, kui ei olnud aimugi, kuidas me selle kõigega hakkama saame. Oleme väga tänulikud igaühele, kes selle laagri eest palvetas, kes toetas finantsiliselt, kes oma teenimisega või muul viisil andis oma armastuse panuse Wings for Wheels’i laagri osavõtjate, kaastööliste, vabatahtlikute ja isiklike abistajate ellu - me kõik kogesime Jumala õnnistust. Ootame juba järgmist laagrit! Rohkem pilte saab vaadata siit.

 

Wings for Wheels töögrupp:

Ailita, Baiba, Kaspars ja Evelyn