Aga Jeesus rääkis neile, kes olid kutsutud, tähendamissõna, märgates, kuidas nad valisid aulisemaid istekohti: „Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem, ja see, kes sinu ja tema on kutsunud, tuleb ja ütleb sulle: Anna koht temale! ja sa peaksid siis minema häbiga kõige viimasesse paika; vaid kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu viimasesse paika, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, ja sulle ütleb: Sõber, tule siia lähemale! siis on sul au nende kõikide silmis, kes sinuga ühes lauas istuvad. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.” Aga sellele, kes ta oli kutsunud, ütles Jeesus: „Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nemadki sind vastu kutsuks enda poole ja sellest tuleks sulle tasu, vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda, vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel.”
Inimestele meeldib, kui neid austatakse. Kui Jeesus on koos teiste lugupeetutega kutsutud variseride ülema juurde koosviibimisele, siis külalised püüavad leida kohad, kus neid kindlasti märgataks. Seda tähele pannes räägib Jeesus tähendamissõna alandlikkusest ja sellest, et õige tasu ei tule siin maa peal. Kui Jeesus kõneleb ajastu lõpust ja suurest rahvaste kohtust, siis taevariiki pääsevad need, kes on teinud lihtsaid asju: andnud süüa näljastele, võtnud vastu kodutuid, kandnud hoolt haigete eest. Isegi klaas vett janusele on Jumala juures tähele pandud. Need, kes seda kõike on teinud, pole aga oma arvates midagi erilist korda saatnud – nad isegi ei mäleta, et nad seda kõike on teinud. Kes on lihtsalt teeninud teisi, ootamata tasu või vastuteenet, need pärivad igavese õndsuse ja au. Kes aga otsivad austust inimestelt, need võivad küll siin maa peal olla lugupeetud, kuid jäävad ilma tõelisest aust, mille annab Jumal igaveses elus.