Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Jaakobuse 5:7-10

Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal! Vennad, ärge nurisege üksteise vastu, et teie üle ei mõistetaks kohut! Vaata, kohtunik seisab ukse ees! Vennad, võtke prohveteid, kes on rääkinud Issanda nimel, kurja kannatamise ja pika meele eeskujuks.

Käes on kolmas advent. Kohe-kohe ongi jõulud kohal. Advendiaeg kui jõulude ootuse aeg saabki varsti läbi. Ja palju pole jäänud enam ka selle aasta lõpuni. Aeg läheb ruttu, lausa lendab. Kuid advendiajal tuletavad kristlased ikka meelde ka seda, et kord saab aeg üldse otsa – kui Jeesus tuleb kuningana tagasi kohut mõistma kogu maailma üle. See aeg pole veel jõudnud. Millal see tuleb, ei oska me ka täna öelda. Paljud selles maailmas arvavad, et seda aega ei tulegi. Kõik jäävat ikka nii nagu praegu: hommikuti päike tõuseb ja õhtuti loojub. Aasta tuleb aasta järel ja nii veel tuhandeid aastaid. Isegi neil, kes usuvad Kristuse taastulekusse, võib tekkida küsimus: kui kaua veel on oodata, millal see päev lõpuks ikkagi tuleb? Apostel Jaakobus tuletab meelde vajadust olla oodates kannatlik. Kui põllumees on kevadel külvanud, siis sügis ja saagi koristuse aeg tuleb ka kindlasti. Sama kindlasti tuleb kord ka Kristus tagasi ja siis on aruandmise aeg. Et meie aruanne võiks olla hea, tuleb meil üksteisega olla kannatlikud, üksteist armastada ja aidata. Vahel tuleb õigetel isegi ülekohut kannatada ja mitte kätte maksta. Küll Jumal, õiglane kohtumõistja, ise toob esile õigete õiguse ja määrab kurjad hukatusse.

Matteuse 3:1-12

Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” Tema ongi see, kellest on räägitud prohvet Jesaja kaudu: „Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!” Johannesel oli kaamelikarvadest kuub, ja ta niuete ümber oli nahkvöö, aga roaks olid talle rohutirtsud ja metsmesi. Siis läks tema juurde Jeruusalemma ja terve Juudamaa ja kogu Jordani ümbruskonna rahvas, ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões. Aga kui ta nägi palju varisere ja sadusere ristimisele tulevat, ütles ta neile: „Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest? Kandke nüüd meeleparandusele kohast vilja ja ärge hakake iseenestes ütlema: „Meie isa on ju Aabraham!”, sest ma ütlen teile: Jumal võib siinsetest kividest äratada Aabrahamile lapsi. Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle. Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. Tal on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega.”

Teine advendipühapäev tuletab meile Ristija Johannese kaudu meelde, kui oluline on tõeline valmistumine Kristuse tulekuks. Ei ole abi sellest, kui me lihtsalt täidame kristlikke kombeid. Jõulupühade jumalateenistused on kaunid ja küünlasäras kuusepuuud kirikus ja kodus loovad pühademeeleolu – kuid Ristija Johannese sõnum on, et Jumal ei oota kombetäitmist, vaid päriselt muutunud eluviisi. Ristija Johannese aegne Iisrael teenis ju Jumalat – templis toodi ikka seaduse kohaselt määratud ohvreid ja preestrid teenisid nii, nagu ette nähtud. Variserid olid Moosese käsuseaduste püüdlikud täitjad ja õpetasid teisigi punktipealt seadustest kinni pidama. Kuid kõige selle juures oli kaduma läinud see, mille kohta Jeesus ütles, et Jumal ootab halastust, aga mitte ohvrit. Iisraeli rahvas pidas end Jumala valitud rahvaks ja tugines ümberlõikamisele kui kindlale tõendile selle kohta, et ollakse Jumala omad ja Tema erilise kaitse all. Ristija Johannes aga ütles, et ümberlõikamisest pole kasu, kui süda pole muutunud ja tegelik elu vili ei ole hea. Muidugi on õige minna jõulude ajal kirikusse ja koduski jõulupühi pidada. Kuid kandkem ka õiget meeleparanduse vilja ning laskem jõululapsel Jeesusel Kristusel muuta meie südamed, et meie elu võiks alati peegeldada Jumala armastust, headust ja heldust.