Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Psalm 17:1-15

Taaveti palve. Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma! Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus, sinu silmad näevad, mis on õige! Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte. Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest. Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud. Ma hüüan sinu poole, sest sina, Jumal, vastad mulle; pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet! Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika su paremale käele vastupanijate eest! Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad! Nad on sulgenud oma rasvunud südame, oma suuga nad räägivad ülbesti. Nad on meie kannul; nüüd nad ümbritsevad mind. Oma silmad nad sihivad sellele, kuidas mind maha panna. Nad on nagu lõvi, kellel on himu murda, ja nagu noor lõvi, kes peidus varitseb. Tõuse, Issand, astu tema vastu, suru ta maha; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga, meeste käest oma käega, oh Issand, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele! Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.

Elame maailmas, mis on sageli täis ülekohtud ja ebaõiglust. Taavetki koges seda, et tema vastu oldi vaenulikult meelestatud, ilma et ta ise oleks sellest põhjust andnud. Katsudes iseend Jumala ees läbi, tunnistab Taavet, et ta pole teinud midagi, mille tõttu peaks keegi teda vihkama ja talle halba soovima. Isegi kui teinekord on olnud kurje mõtteid, on Taavet talitsenud oma keelt ega ole seda välja öelnud. Inimloomus tahaks vahel kangesti teha halbu asju, kuid mõeldes Jumalale on Taavet hoidunud kurja tegemast. Ja ometi tuleb kannatada vihkamist ja tagakiusu. Selles olukorras hüüab Taavet Jumala poole: Jumal, kaitse ja varja Sina mind kurjas maailmas! Peida Sina mind ära õelate ja pahatahtlike inimeste eest! Jumal hoidis Taavetit ja tulid ajad, mil Taavet Iisraeli kuningana võis rahva ees minna Jumala kotta. Jumal hoiab ja kannab omi alati. Neil, kes on Jumalat usaldanud, on erinevaid kogemusi Jumalaga. Prohvet Jeremija kurdab küllalt sageli, et Jumala ustav teenimine toob ellu vaid raskusi. Kuid ka Jeremija koges, et Jumal hoidis kõigi raskuste keskel. Kristuse järgijad on pidanud läbi aegade ebaõiglust kannatama. On küllalt neidki, kes on märtrina oma elu jätnud. Aga alati on Jumala omade pilk tõstetud kaugemale: aega, mil võime astuda igavesse Jumala riiki ja näha Teda palgest palgesse. Tänu Jumalale, kes meid raskustest läbi kannab ja annab meile igavese elu Tema juures, kus valitsevad täiuslik rõõm, rahu ja õigus!

Luuka 19:1-10

Ja kui Jeesus jõudis Jeerikosse, läks ta sealt läbi. Ja vaata, seal oli mees, Sakkeus nimi; see oli tölnerite ülem, ja ta oli rikas. Sakkeus püüdis näha saada, milline neist on Jeesus, aga see ei õnnestunud rahvahulga pärast, sest ta oli lühikest kasvu. Siis ta jooksis ettepoole ja ronis mooruspuu otsa, et teda näha, sest Jeesus pidi sealtkaudu minema. Ja kui Jeesus sinna paika jõudis, vaatas ta üles ja ütles temale: „Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!” Ja Sakkeus tuli kiiresti maha ja võttis Jeesuse rõõmuga vastu. Ja seda nähes nurisesid kõik: „Tema on patuse mehe juurde öömajale läinud!” Sakkeus ütles aga Issanda ette astudes: „Vaata, Issand, poole oma varandusest annan ma vaestele, ja kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi.” Aga Jeesus ütles talle: „Täna on sellele kojale tulnud pääste, sest ka tema on Aabrahami poeg. Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.”

Inimesed ei arva end kadunud olevat. Sakkeuski seda ilmselt ei arvanud. Tal oli ju elu hea – maksukogujate ülemana elas ta rikkalt ja võis endale lubada paljusid asju, mida inimesed üldiselt endale lubada ei saanud. Küllap ta ei muretsenud selle pärast, et ta oli oma rikkuse saanud ebaõiglaselt. Oma särk on ju ihule ikka kõige lähemal ja kui midagi on võimalik kasulikult kätte saada, siis seda ka tehakse. Maksukogujad olid rahva silmis patused. Seda ilmselt kahel põhjusel: nad teenisid okupatsioonivõime ja kasutasid oma positsiooni isiklikuks rikastumiseks teiste arvelt. Ilmselt oli maksukogujate seas tavaline nii teha. Kui Rooma võim ettenähtud maksud kätte sai, siis võimu ei huvitanud, kas maksukoguja lisaks midagi ka omale kõrvale pani. Sakkeuse kõrvu olid aga jõudnud jutud Jeesusest, kes tundus olevat eriline inimene. Ta tahtis kindlasti näha, milline see Jeesus on, kellest niimoodi räägitakse. Oma lühikese kasvu tõttu ei leidnud ta muud viisi, kui minna ettepoole ja ronida puu otsa, et teised inimesed vaadet ära ei varjaks. Ta ise lootis ehk jääda puulehtede varjus märkamatukski. Juhtus aga see, et Jeesus jäi just tema puu all seisma ja vaatas Sakkeuse poole. Ning üllatuseks ütles Jeesus, et just tema juurde Jeesus külla tulla tahabki. Piibel ei kirjelda meile, mis täpselt Sakkeuse kojas juhtus. Kuid selle külastuse tulemusena mõistis Sakkeus, et ta oli valesti elanud ja Jumala jaoks kaduma läinud. Sakkeus otsustas parandada meelt ja elada edasi ausalt ja õiglaselt. Neile, kellele ta oli ülekohut teinud, otsustas ta selle heastada. Sakkeuse elu muutus peale kohtumist Jeesusega. See, kes enne ei teadnudki, et ta oli kadunud mees, mõistis nüüd, ta oli leitud ja päästetud. Rikkust ehk enam nii palju ei olnud, kuid süda oli rõõmus ja rahul. Ning kõige tähtsam – nüüd oli Sakkeusel ka rahu Jumalaga.